näts

Ma jäin eile näts suus magama.

jõuluaag

male angel is a miracle with a dick

female angel is an airborne accident begging to happen

always remember to smile

scary as fuck

Ja kui ma jõudsin laagrisse, mis nägi välja Jesus Camp'i, puuraidurite magala ja metsistunud ufo crash-site'i ristsugutisena, sain ma aru, et siit ei tule head nahka. Tee sellesse sügavasse metsa oli asfaltist ja nii suurte tõusude ja mõõnadega, et kui maasturi roolis olnud kristlasest vanemabi kavalalt, kuid õudsalt naeratades gaasi andis, tundus sõit sihtpunkti nagu Chute-The-Chute Goes to Hell.

Muidugi enne seda kohutavat elamust suutsin ma lasta ennast isal-emal ära rääkida, et lähen sinna 20:05 algavasse usuteaduse loengusse, või pigem mitte nagu loengusse, vaid kristlastest fundamentalistide tutvustavasse värbamisrühma. Meie esimene ülesanne oli auditooriumi ees oma patte kahetseda. Ma ütlesin midagi nagu "ma ei kahetse pattu, eriti veel avalikult, eriti veel jumala ees, eriti veel neid, mida ma pole teinud". Aga see kõik tuli üsna läbi pisarate ja ei kõlanud üldsegi mitte usutavana. Noh, ja tagatipuks oli õde leidnud endale mingi vahetusõpilasena järgmise usufanaatiku, kelle ta koju tõi ja kuulutas, et ta hakkab nüüd siin elama. Hunt lambanahs, see sillerdas juba esimesest pilgust talle näkku vaadates vastu. Mida ta tahtis siit, miks ta siin oli? Mingi lakitud euro-tiinekas-kaubamaja-riided-only-jeesuse-rahu-olgu-minuga tont. Hiljem muidugi selgus see asjaolu, mis teda siia tõi ja see polnud mitte üldse üllatav.

Kui jõudsime laagrisse, oli taevas pime. Mitte, et me kaua oleksime sõitnud, vaid mets oli nii kõver ja sügav, et päike ei paistnud enam läbi. Ühes laagri otsas oli jaanitule moodi lõke ja napilt riides usuhullud tantsisid selle ümber. Üks vanem ja kogukam proua tuli minu juurde, laialt naeratades, ja tahtis meid majja juhatada. Majja, kus pidi hakkama tund-loeng-palvetus-ohverdus. Noh, ma siis hakkasin deklareerima, hästi diplomaatiliselt, et "olen siin kui vabakuulaja, ja patte ma ei kahetse, et kas see oleks okay? Ma ainult vaatan tagareast, teen märkemeid. Näe! Mul on märkmeplokk kah käes. Ma olen nagu ajakirjanik eks, sobib? Ma ei usu Jeesusesse." Ja mammi, ikka veel naeratades, tuli lähemale ning hakkas rusikaga mu südame kohale vajutama. Tundsin odava triki kaugelt ära ja põiklesin kõrvale: "hei! Mul on nõrk süda, ära tee. Ära, ära tee!" - "'Ära tee?' Ärge tehke! Teieta mind!" käratas see ohtlikult kogukas mammi, tema näole langes kusagil asuva tundmatu valgusallika varjumisest vari.

"Teie, jah. Ärge tehke, palun. Mul ei ole Jeesust südames." Nüüd tekkis juba tunne, nagu oleksin mesilaspesas ausa näoga hõiganud, et teie mesi maitseb kui sitt. Ümbritsevad usuinimesed jätsid sumistamise, jäid vaikseks ja lõkke ümber karglevad poolmetsalised vaatasid hämmelduses meie poole. Alguses sosistas mu tädi mulle midagi ja üritas mõista anda, et pastakat ja kirjutusplokki pole vist väga mõistlik hetkel käes hoida, justkui ma oleksin laagritäie inimsööjate keskel ilma kavatsuseta pearooga maitsta. Või AA koosolekul vaikselt nurgas istunud, märkmeid teinud ning hiljem irvitavalt väitnud, et olen hoopis karsklane. Siis tuli vanaema pragades minu juurde ja ütles, et "Toomas, mis nalja sa teed. Lõpeta see karneval kohe ära." Ma olin liiga löödud kogu sellest ülekohtust, et ennast normaalse inimese kombel õigustama hakata. Ma hüppasin vanaemale põhimõtteliselt näkku ja hakkasin lollaka ilmega ahvi imiteerima "Huu-haa, huu-haa, ökk, ökk, huu-haa! Karneval? ökk..." ja lõpuks jäid sõnad kurku kinni. Peale natukest aega tuli isagi minu juurde ja ütles, et tal on hirm ja et me peaksime lahkuma. Olin jäägitult nõus.

Ja pärast mõtlesin, et kurat, selline hirm on ikka inimeste ees, kes peavad enesest mõistetavaks rääkida olenditega, keda pole olemas. 21. sajandil! Ae!?

Palahniuk's Non-fiction

"The only thing worse than showing up at LAX ugly is showing up ugly but showing signs that you really tried to look good. You gave it your best effort but this is the best you could do. Your hair's cut and skin's tanned, your teeth are flossed and the hair in your nose is tweezed, but you still look ugly. You're wearing a 100 percent cotton casual knit shirt from the Gap. You gargled. You used eyedrops and deodorant, but you still come off the plane missing a few chromosomes.
That wasn't going to happen to me.
The idea was to make sure nobody thought I was even trying to look good. The idea was to wear clothes I wore every day. To remove any risk of failed hairstyling, I'd shave my head."

so true

oneironaut

Unenäod, unenäod. Minu elu mahl.

king's jokers

X: Aah, the famous brush and paste trick!
Y: What's that?
X: Well, he takes a brush, rinses it in a glass of water, puts paste on it and starts brushing his teeth.
Y: And..?
X: And that's it.
Y: Wha..!? I could've done that!
X: Aah, but you didn't.
Y: Fuck. That's brilliant.
X: Amen, brother.

"Emily tells me that she loves me but I don't know what that MEANS. I THINK it means that she prefers the pain we inflict on each other to the solitary pain we would otherwise inflict upon ourselves." - Edward Jessup.

Altered States (1980)

"Listen up, nametags, I need to wire some cash to my son so he can make bail. Apparently that musical he was producing was just a front for a crystal meth lab. And here's the kicker, he fled to Toronto so now the freakin Mounties are involved!" - Dr. Kelso

"I seen some Tv show on Coke, then I watched Blow cuz it was on tv, and then I smoked some crack with a bum under a bridge. All in the same day.

Jesus.

God is telling me something.

All randomly, it just all happened together to fit together in that day seamlessly, gewad."

art of seduction

no romance for the weak

Enne...


Vahepeal...




Ja pärast...


Nagu näha, olen ma "pärast" palju atraktiivsem ja jätkusuutlikum kui "enne" oma punaste, verd täis plastikmunadega kõlkumas voolikutega lõualuus asuvate aukude küljes, mäda voolamas justkui sügisene loodusemahl mööda neid torusid. See lustakalt pungunud nägu ja kelmikas silmapilgutus, see armas tukk ja seksikalt kaame ükskõiksus helkimas pilgus, mis on samas nii õrn. O.Wilde oleks kade. Kuid kõike seda ei anna võrrelda absoluutse kaunidusega "vahepeal" olekus. Lihtsalt ei anna. Hands down. "Nothig beats waking up having various plastic tubes stuffed down your mouth and nose," nagu Kikile meeldis öelda. Kiki oli profipoksija.


kolme seinaga hotell:

Tegelikult on nii palju öelda ja nii palju aega. Ja ei mingeid aga'sid.


persse.








how's that for artsy-fartsy bullshit?

mulle ei meeldi enam kirjutada

And when we walk away there'll be no coming home.


Jätkuvalt, nägu paraneb. vasakule lõuajoonele jääbki ilmselt lohk-arm. Tulemusega rahul. kaotasin ~8 kilo. lõikasin tukka ning võitlen enda mentaalse pildiga näidates üles ines karu vaprust&visadust. Varsti hakkan oma menopause kirjeldama ja sugulaste titadest reidikaid üles panema. jah. ja siis tuleb perekool. Mis tuletab mulle meelde, et filosoofid orkutis on mõttetud paavianid. "life sucks, fuck w.bush. i am witty intro-extrovert pervert, võltsartistlik ja unikaalne lumehelves" muud nad ei räägi, ja sedagi võõras dialektis. "i am not what i own, legalize heroin."

"Kokkuvõtteks? Olen rahulolematu teletupsu, see paks lilla ja homolik, krussis antennide ja eetrifetišismiga. Kas puberteet on läbi? Magasin lõpu maha vist, jäin kordusesse. Hakkaksin emoks või satanistiks, sest tark ja erudeeritud olla on liiga lihtne ja loll. Peaks kellegagi vaenlaseks saama, impersonaalselt, teaduse eesmärgil. Nii, et enam tagasipöördumist poleks. Näiteks jumalaga. muud inimesed on liiga lihtsad. Tegelikult olen ma lihtsalt laisk. Ilmselt see ongi The General Theory of Everything. Lazy fucking hippie bastards."

Kas mina ütlesin seda?

We'll walk away

GOD F.A.Q

http://www.400monkeys.com/God/

peale oppi olid intensiivsed nägemused ja unenäod. mingi tsükkel kordus, sest osad neist olid tuttavad või aimatavad. osad mitte.

hoida keha mingis hädavines või ebamugavuses ja vaim läheb reaalsusest, kus ta midagi muuta ei saa, reaalsusesse, kus on kõik tema enda teha. Ilmselt midagi sarnast paastu ajal saavutatava kirgastumisele. Meelepete. Sellest võiks küll õppida enda anima kohta, positiivseid tundmusi tekitada, saada, hoida, aga... haiglas vaadates 'eesti nõiad' või 'eesti sensitiivid', mistanüüdoligi, fakk, kuidas inimestel katus sõidab. mida fakki kristallenergia ja valge valgus. kergelt metsa poole. need on ühiskonnale ja iseendale ohtlikud inimesed. kui ma oleksin jõks, paneksin ma nad vangi.

Täna hospitaliseerimine, homme op. Here goes nothing.

respect is not automatic, hate is.



ise mõtlesin välja. where's my cookie?

"When we were kids, and my brothers and I played cowboys and indians, I was always the chinese railroad worker." - Smoochy



Reporter: How does it feel to be voted the most hated man in America, Randolph?
Randolph: In a country full of Neanderthals, I wear the fuckin' badge of honor.

Uue karikatuuriskandaali auks

Teine live, kompaktsemas originaalkoosseisus Trehvis, 1.septembril. Peaaegu, et võib kokku võtta sõnaga 'normaalne'. Persse läks ikka, aga muidu oli fun. Sai nodi kah pealekauba. Teet va sindrinahk jäi tulemata.

http://russellsteapot.com/images/comics/2007/Image036.jpg

I'd love to detonate a carbomb at the doors of your precious MTV,
and put some Sarin gas in the central A.C. at the VMA's and watch those beautiful faces turn ashen gray.

4. august, kell 19:00 oli siis mu esimene live Clash festivalil.


ei tahagi sellest rohkem rääkida, mis sa sitast ikka torgid, läheb haisema.

And the women all were beautiful
And the men stood straight and strong
They offered life in sacrifice
So that others could go on.

Hate was just a legend
And war was never known
The people worked together
And they lifted many stones.

They carried them to the flatlands
And they died along the way
But they built up with their bare hands
What we still cant do today.

And I know shes living there
And she loves me to this day
I still cant remember when
Or how I lost my way.

He came dancing across the water
Cortez, cortez
What a killer.


- "Cortez, the killer", Neil Young

*king Nemo*
Fear of losing control
the dogs you walk
paw bites paw
you're a dog walking dogs
pawn bites pawn
in your kingdom Nemo
You're King Noone

Ma vist kirjutasin unes raamatu

Lugesin raamatut pea neli lehte läbi. Oli nii umbes 13 aastane poiss, kes oli haiglasse pandud, sest ta mäletas liiga palju. No inimesed tavaliselt unustavad nipet näpet asju ära, aga tema mitte. Ei olnud tal vanemaid, ei sugulasi. Kaasas oli tal 9 'isiklikku esemet': mp3-mängija, kõrvaklapid, patarei 1, patarei 2, traadijupp ja veel miskit taolist träna. Iga asja nimetas ta numbritega, et traadi asemel ütles "number 6". Siis selline kena tädi käis ja uuris ikka pidevalt kuidas ta unustamisprotsess kulgeb, söötis vitamiinisarnaseid kollaseid tablette sisse, osad oli ümmargused, osad suured ja lapergused. Aga poiss pani ikka jutti, et mäletab kõike, noh, sellise autistliku olekuga kergelt. Siis ühel hetkel kaovad osad isiklikud asjad tal ära, ilge segadus, mingi natsimundris 'korrapidaja' marsib sisse, kuulutab ühte ja teist, ei lase magada. Aga siis tuleb jälle see kena tädi ja küsib, et kas sul on midagi kadunud. Poiss siis loeb kõik asjad ette, aga 9 esemet ei tule kokku. Tädi juba pooleldi naeratab, et unustusprotsess algab, kuni viimaks poiss pingutab, mõtleb välja ja ütleb: Võtmed. Peale kauplemist, et poiss enne tablette ei võta, kui ta asjad tagasi antakse, keerab Tädi külje, viskab end voodisse, võtab raamatu lahti ja hakkab lugema. Esimesed neli lehte on läbi loetud ja lause, mida ma sealt kui pealtvaatajana mäletan oli "Ta oli meeldivalt ja ausalt fašistlik."

Napilt ei mäleta ülejäänud lauseid, aga selline tunne, et selle raamatu esimesed neli lehte kirjutasin ma unes oma peas kokku.

rrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrraba

rabarock


Laibach


Egon Nuter pani vett rotti.


Camp Hope, jämekaeljänkud ja mesimumm Puhh


Laibach


Laibach

Praegu just meenus, et pool tundi või nii enne kontserdil kokkukukkumist sain väga halvaendelise deja vu. See lajatas nagu väike pakike fakte, millest osad käisid mineviku kohta, osad tuleviku. Mineviku omad klappisid: sama seltskonnaga uuel kontserdil, kellega Dream Theateritki vaatamas sai käidud, ja.. nipet näpet asjad veel, kogu õhustik oli vastavuses, nagu ikka, tuttavlik, ei, pigem 'õige' kompositsioon. Tuleviku kohta rääkis tundmus, et täna nüüd varsti kohe on kaputt, süda jääb seisma ja bye bye birdie, et see ongi see maksimum lagi kuhuni ma elan ja nii ongi ette nähtud. Eks ma kohkusin ära, aga kes neid asju ikka väga tõsiselt võtab. Ja, söögu mind susi, aga mina mäletan, et ma näen neid sündimata dejavuusid unes, või päeval unistades/ennustades/oletades alateadlikult. Eniveis olin õnnelik kui pärast silmad lahti tegin. Sain Nägijaks, leidsin Jeesuse, Muhammedi ja Shiva. Not quite yet, sonny-boy.

Genesis, Helsingi

Sõitsime tallinna, läksime paadile ja põrutasime üle lahe. Laevas paar õlli sisse. Maabudes võeti Helsingi kesklinna perse murule ja Martelli konjanks nina ette. Sai siis päev läbi tiksutud ja napsutatud, vahepalaks suutsime kohaliku välikäimla, mis on ilgelt high-tech, sireenitama ja undama ajada, sest tahtsime ühe raha eest 2 korda käia. See on kaval automaatika, et kustutab kohe tule ära nii, et järgmine sittudagi ei näeks. See tehtud, asusime konsale, aga tuli ilmsiks, et mind ei lubata raamatutega kontserdialale. "Mees, kes teadis ussisõnu" ja mingi ingliskeelne seebikas kusjonks. Ju siis võisid ohtlikud olla. Hea küll, panime koti riidehoidu ja sisenesime.

Genesis oli super, parim mu elamustest. Mis ma muud ütlen, kui et ärge kunagi eestis enam midagi vaatamas käige. Minge välismaale. Konsa lõpulugude ajal tundsin, kuidas pohmakas mõjub ja hädasti oli vett vaja. Seda polnud. Täpikesed tulid silme ette, viimane, mis mäletan oli vist, et sakutasin isa jakist ja ütlesin, et mul käib pea ringi ja siis oli pilt taskus. Kui luugid lahti läksid, nägin maapinda vertikaalis enda ees, keegi hea inimene valas mulle vett pähe, soomekeelsed hõiked kutsusid abi ning kohe lohistasidki meedikud mind traumapunktitelki. Mäletan, et olin sellises õndsas pehmes pilves ja läbi une kuulsin natuke isegi bändi laval. Pärast isa rääkis, et ma olevat kaks korda pikali käinud, seda vahepealset püstitõusmist ma ei mäleta. Toibusin ja tänasin oma antud seisukorra kohta üllatavas heas inglise keeles kena naismeedikut ning suundusingi vaikselt välja. Tore päev oli, sündmusterohke. 7 punkti kaheksast.

Rise
Run
Feed
Ripen
Wound
Wither
Fall
Rise again


Chronology for survival


Ja nõnda ta ongi.

kägu ei kuku kännust kaugele

Jõin teisibä käoks end. Zavoodis ei võinud suitsu teha, see ajas veel rohkem jooma kuni lõpuks jõin end jõe äärde. Mingi tüüp pakkus küüti, aga sõitis kraavi. Kuskilt ilmus politsei, küsis ütlusi, aga tuju see ei morjendanud. Ja oligi hommik käes, aju pehme ja korraliku ristiinimesena otsustasime end Paide juua. Mõeldud tehtud! Paides oli palav ja see ajas jooma. Keegi hea inimene viitsis hiljem öösel meid kahte kakerdavat rotti auto peale võtta ja ümber Paide tiirutada, et rohkem alksi osta. Sellised inimesed ei kasva just puu otsas, ajas veel oma tuttava poodniku üles, et ta meile asju müüks. Maailm on ikka uperkuudis. Zavood ilma suitsuta ja Paides ei saand kohalike ossidega müradagi.

Käisin kasiinos ja mingi vene tüüp andis mulle lihtsalt 3 kilo. Ma ei jaganud matsu välja. Siiamaani ei jaga. Integratsioon toimub, isegi dialoogita.

Olen pehmeks läinud. Igas mõttes.

haiku?

Sins of the flesh
In steamy gardenshed
enduring

"It's not so much what's there as much as what's not there, the simplicity and additions through subtraction." - Scott Kelly

post-volber, ikka veel purjus

Kõige hullem on see, kui sa oled purjus, aga tõsimeeli arvad, et oled kaine. Sa ei tea, kes sa oled, kelleks oled saanud, mis edasi saab. Asjade nägemine enda ümber on udune. Kogu aegruum on proportsioonist väljas. Esemed pole su aju arvates üksteisega seotud. Ankur reaalsusega ei haaku millegi taha. Ja siis see pöörane hirm, et sa kaotadki selle. Selle arusaama endast, maailmast, elust ja surmast. Et sa lähed hulluks, kaotad aru.

Strange shit goin on. Elasime naturalistlikult, peost suhu. Vennad kõik hakkamist ja nalja täis, rohisid teeäärsel mullapeenral. Töö ja vile koos. Autosid seal ei sõitnud, päike kõrvetas, aga meil polnudki palju üleliigseid riideid, ja needki marraskil. Higinirede ümbert kuivad nagu me seal asjatasime, vabalt ja vallatult, tundus päev olevat kestnud juba mitu kuud. Pärast 'peastaabis' - lagunevas puu-onnis - käis pärastlõunane chill. Mentaliteet oli: me oleme töötavad noored ja terved tudengieas ilmakodanikud, juba valimisõiguslikud, aga paljultki lapsikud, maneerilt anarhistlikud, ideoloogialt kapitalistlikud, ülemaskuliinsed, kuid hirmul ja veidike paranoiliselt pöörased. Oma funktsioneerimisega ostsime endale õiguse muuta ümbritsevat mateeriat. Selle altkäemaksuga saime pääsme vägistada loodust ja tema seadusi. Valuuta oli tulnud ja läinud, kerglaselt nagu ikka. Raha väärtus: teadmata.

Sõber Ollu hüppas järsku puu-onni, käes põlev tukslev puust kera. Tuli lõõmas pealtpoolt suvalistest pragudest ja mitte-nii-suvalistest aukudest, mis ülemise poolkaare sees olid, - näiliselt agregaadi detailplaani otstarbelised osad, kui ta veel terve oli. Selline idiootlik itsitamine ja äraootav põnevus pahvatas toas laiali, samas kui ma veidike manitsevalt pea raputasin. Poisid jooksid siis õue, kus päev ikka veel kuiv, roostetavaid rattaid ning muid metalle, kooruvaid puid ja raagus oksi täis oli. Pikemalt mõtlemata viskas Ollu kera molotovi kokteilina vastu puumaja, mis kiirelt leekidesse mattus. Ja see oligi nagu kõige algus. Ülbuse, lolluse ja 'teeme-pulli-ja-vaatame-mis-saab' mentaliteedi tagajärg, mis oli omamoodi süütu. Noored ikka ju teevad. Ja terve maakera põles maha.

www.shelleytherepublican.com ateismist

Üks tõsiselt hea sarkasmi täis blog. Naersin pea sama palju kui Maddoxit lugedes.

Esiteks õnnestus taaskord lucid minna. Proovisin kuksilt kuuldud nipi ära teha. Olin Otepää maja tõrvakatusel, keskendusin ja zoomisin katuse tekstiili niivõrd kui suutsin. Lõpuks läks kõik uduseks ja nagu maksimum zoomist läks sujuvalt pilt üle teisse maailma, või lihtsalt läbi katuse. Oleks ma rohkem omal ajal molekulide ja aatomite pilte sirvinud, oleks ehk neidki materjali suurendades näinud. Praegu ei kujutanud välja.

Teiseks jälle korduv teema: tormiline, elektriline, värviline, ohtlik taevas, särtsu lõi kõikjal, pisemaid ja suuremaid tornaadosid oli ninaga juba tunda, veeuputuse maitse oli suus. The sky was falling. Ja uus teema: Jeesus. Panin ägedate kirjadega T-särgi selga ja miskise pusa peale. Ma ei tea, miks see riietumis-stseen oluline oli. Läksin välja, võtsin ratta ja ütlesin isale, kes autot parandas, et lähen Jeesusele järgi, mine tea mis lolluse too ära teeb ja jälle paartuhat aastat ootamist. Noogutasime mõlemad mõistvalt ja poolnaerdes, et eks see Jeesus üks emo ole. Aga siis vaatasin, et kurat, ilm on täiesti pask, tuli hirm nahka taevast vaadates ja läksin tagasi sisse. Mõtlesin, et ei hakka uusi riideid ära määrima.

Kolmandaks, kui olin otsustanud Jeesuse jätta kus see ja teine, astusin sisse ruumi, kus kuulati telekast muusikat. Inimesed, ilmselt muusikud, istusid televiisori ümber, mis helendas laulu nime, ja kuulasid. Isa tuli kah juurde, vaatas ringi ja läks arvuti juurde, kus seisis mees. Rääkis midagi mehega, tegi arvutis exceli lahti ja hakkas piraatplaate uurima, mis saadaval oli ja mida tellida. Nägi siis mingit pealkirja, mis mul praegu hästi meeles pole, aga see oli integreerinud kuidagi Jeesuse ja Narnia lood (mida ma näinud pole). Küsis siis mehelt, et "Kas see on Jeesuse dokumentaal?". Mees naeris ja mulle tuli filmi treiler silme ette. Mingi kängus vanamoor mustas sõitis musta pisikese tõllaga hästi toonikalt rohelisel ilusal muruväljal. Kõik. Ikka seal toas istudes, pooleldi nagu ukselävel kiigates, vaadates kuidas kuvar virvendas kuulajate nägudele, tuli isa mu kõrvale ja jõi hästi ärevalt ning elevalt teed. Kiitis ja vaimustus selles, et kui hea ikka on ja kuidas ta selle võlud on avastanud. Lõpuks toppis mulle kah selle suukohale, et 'näe maitse'. Võtsin, täiesti tavalise maitsega oli. Noogutasin, et põhjapoole ongi tee parema maitsega, intensiivsem. Siis ärkasin üles.

"Only when you have achieved total inner peace you can start causing total outer mayhem" - me.

kera

Kõige huvitavam ja segadesseajavam asi oli see, et meie Päike, mis oli nüüd suure vahemaa tõttu üsna pisikeseks kuivanud, tiirutas ringiratast ümber musta-oranži-sinisekirju taevalaotuse, umbes 4 sekundilise intervalliga. Päev ei olnud enam päev, sest päike polnud enam päike, vaid nagu postist möödasõitev auto saksa kiirteel, kiirteel, mis on ringiratast.

Ma pidurdasin, tegin ühesuunalises tänavas U-pöörde ja keerasin vasakule. See tagaajamine lõppes sellega, et me jõudsime asfaltteedelt välja preeriasse, kuhugile, mis paistis nagu tuumasõjajärgne Iraak. Siis, nagu appokalüptiline maailma ime, see tõusis - suur põlev kollane kerakuju. Hetkeks muuutusime tagaajajatest tagaaetavateks. Kera suurenes ja terve auto kattus palava masendusega. Hõredad pilved näisid kiunatades selle kuumuse all eemale tõmbuvat. Teine Päike? Mingi meteoriit? Hüsteeriliselt kihutades lõpuks majja katuse alla jõudes vaatasime aknast välja pööraselt ringlevat vana päikest ja pöörasemalt suurenevat uut sulatavat ohtu. Kõik oli vaikne, istusin ema ja õega köögis, pidasime aru, pigem rohkem ootasime. Kõigil mõlkus see mõttes, kõik otsisid mõtetes kõige valutumat alternatuiivi. Keegi ei tahtnud surnuks kõrbeda. Lõpuks, nähes et terve meie tänav oli nii kõrvulukustavalt tühi ja vaikne, nii kollast tolmu ja lainetavat kuumust täis, aru saades, et selle maailma lõpp on paratamatus, muutusime natuke rahulikumaks, või pigem siiski otsustusvõimelistemaks. Vanaema kiirustas trepist alla, nägu allapoole viltu ja õudu täis. Ema osutas rohukapile, mis meil elutoas on, õde võttis sealt tabletikarbi ja soras selles. "Sellest peaks piisama. Sellest piisab küll, jääb ülegi." Ja ta andis kõigile piisavalt suure koguse valuvaigisteid. Mitte valu vaigistamiseks, vaid tuleviku vältimiseks. See peaks olema valutu, jään lihtsalt magama, mõtlesin. Silme ette tuli pilt kõhtu kramplikult kinni hoidvast ja vahtu suust oksendavast endast. Ja siis meenus, et ma olin seda kõike unes näinud, neid maailmalõppe, igasuguseid. Ütlesin ka teistele. Nad ei näinud tähele panevat, vaatasid vaid aknast välja taeva poole. Kõik oli nii kollane ja tühi. Tundus, et universum laguneb koost, kõik poldid ja seibid lendavad tuhinaga oma kohtadest välja, et Maa kõigub kaootiliselt teiste planeetide vahel nagu piljardipall.

Võti

Kaks kassi tulid mulle ukse taha, meelitasid, et ma naabrikõutsi sisse laseksin. No ja siis hakkasid nad ilmast ja elust rääkima, bioloogiast, anatoomilistest erinevustest ja võimalustest. Andsid mulle stsenaariumi raamatu kätte, et ma teemast mööda ei räägiks ja õiged küsimusi küsiksin. Seal oli dialoogi vormis kõik olemas. Mida rohkem ma ninapidi raamatust järge ajasin, seda vähem neid märkasin, kuni nad lõpuks ukselävelt kadunud olid. Kärmed kuradid.

Millega meenus, et paar ööd tagasi tirisid kassid, üks neist samune naabri oma, mind auklikuks, haakusid käte ja jalgade külge nagu klambrid, vingusin valust, vehkisin hullunult, aga pisikesed teravad hambad naha all järele ei andnud. Mõne aja pärast avastasin end põrandalt, kriimustusi täis, keha üleni valutamas tundega, nagu lasteaialapsed oleksid intellektuaalses vestluses piltlikult must žiletiteradega modifitseeritud teerulliga üle sõitnud.

Aga tänane külaskäik nende poolt, kes näisid nagu naabrikassi vanemad - animeeritud, kahel jalal seisvad, umbes kääbusinimese suurused - , oli peale seda, kui ma kahe transformer-metallmehe balletilist mõõgavõitlust oma tagahoovis vaatasin, mille tulemus oli juba ette ära määratud, fixed - hea ikka võitis. Iva oli selles, et ma olin andnud heale metallmehele kodu tagauksevõtme, lootes, et ta pärast naaseb. Tutkit. See oli hea pettusskeem nende poolt. Respect. Kuigi ma ei tea, milleks neile see võti? Äkki nad lihtsalt unustasid? Igatahes, kui üks metallikuhi lendles ja mõõgaga teise kõhu horisontaalselt avas, oli väljas päev. Tuppa minnes oli juba südaöö, inimesed magasid. Istusin maha ja vaatasin midagi telekast... mis see oli? Vist mingi alternatiivne maailma minust endast, üsna ruttu otsustasin, et olen piisavalt unine. Viimaks läksin ja sõin köögis kaks pannkooki juustuga.

sild

Kloostrisse olid nunnad sisse kolinud. Viimane kord kui ma seal käisin, oli koht täiesti tühi, sai ronida üle aia ja minna sealt kaudu sillale. Seekord, minu imestuseks, kui olin jõudnud turnimisega punasest plekist küljekatuse äärele, nägin valgete väljaulatuvate rätik-mütsidega nunnasid hoovi peal jalutamas. Osad kiikusid, osad istusid liivakasti äärel, kõik olid äärmiselt vaiksed ja elegantsed. Ehmusin ära, et see suur kallis, majesteetlik vanaaegne hoone on lõpuks kasutusele uuesti võetud. Ei tea, mis seal vahepeal käis. Mingisugused unesõjad, et vaimulikkond sealt pages ja nüüd naases. Üritasin võimalikult aeglaste ja pehmete liigutustega küljekatuselt taganeda, et mitte palju lärmi teha.

Lõpuks pidingi minema ringiga sillale. Sealne õhkkond on alati olnud meeletult armas. Mitte nunnu-armas või roosa-armas, lihtsalt nostalgiliselt, südantlõhstavalt tuttav ja armas. Nagu kui sa suudaksid minna 10 aastat tagasi paika sinna ühtedest vähestest mälestustest, mis sul veel meeles on, kui jooksid mööda liivatolmust kaskedest ümbritsetud ummiktänavat ja ajasid palli taga, kui kõik oli veel kollasem ja aeg liikus aeglasemalt.

Õhtu oli vihmane ja mõnusalt sügiselik, tundsin märgade vahtralehtede kollast ja punast maitset suus. Kaugele polnud näha, sest pimedus sulas varjudega kiiresti kokku, kuigi eristada sai mitmeid-mitmeid inimsiluette. See oli lohutav, andis mõista, et ma polnud üksi. Sild ise oli metallist, mille ääred olid täkilised ja lõhenenud, õrnalt taimedega koos ning määrdunud, kuid see andiski talle intelligentse üldmulje. Ta kandis endas ka käputäis esteetilisi puuplaate, silla käsipuudele kinnitatult, kus mingid kirjutised reljeefselt sees olid. Väga ilus, sobis selle tumeda ilma tooniga.

Ma tean, et olen varem seal sillal olnud. Ma tean, et see mägi on midagi toomemäe sarnast, mingisuguse akadeemilise järelmaiguga, kõrgel, vaikne, aga seltskondlik, vihmane, udune, külmgi, aga kodune. Ma tean, et ma olen kunagi sealt sillast edasi läinud ja jõudnud suurtesse majadesse, sellistesse nagu Gotham City's on. Ebavajalikult suured majad, kus sees asuvad tähtsad asutused: raamatukogud, linnavalitsused, mingid vanad targad mehed, kes on sisulise tähtsusega minu rännakule, nad on andmas mulle mu järgmist vihjet. Mille kohta? Ma ei tea.

wreckage dimensional

Kell on kuskil südaöö ja 03.00 vahel, asukohaks sõbra auto. Eelnevalt tarbitud alkoholi kogus jääb täpsest mõõdust ilma, lihtsalt ei mäleta. umbes 1 liiter jägermeistrit 3 peale ja näkku ligi... 4 liitrit lahjat õlut.

Kahe peale nelja inimese kuhi muru. Muusikaks Tool.

Hakkasin omaette lalisema, olles ise sellest teadlik, kuid pidades seda loomulikuks. Elasin situatsioone peas läbi, ütlesin et "muidugi, muidugi", "Ah, mis siis. Ära aja." ja muud sellist, seda kõike üsna pikalt. Need ei olnud vastused kellelegi meie autost, ei saanud olla, sest kõik trippisid omaette. Ja pidevalt uurisin kuhu see tüdruk tagaistmelt kadunud on, keda seal tegelikult polnud.

Teiseks oli pidev tunne, et ma ei viibi autos. 3/4 sellest ajureisist arvasin, et olen kuskil mujal, suures avaras ruumis või õues või baaris.

Hommikul ärkasime juhipoolsele aknale tampimise ja valju nõudvate hüüatuste peale "Kas te olete lolliks läinud, vä!? Kas te olete lolliks läinud, vä!?". Enne, kui ma jõudsin toibuda, käis peast läbi allunud mõte, et ju vist olemegi lolliks läinud. Hõikaja oli autojuhi õde, kelle maja ees me parkisime. Ta oli hommikust suitsu rõdul teinud ja autojuht Kaidole helistanud, kui kuulis telefoni helinat ja nägi, et uduste akendega auto kõrval maas vedelebki agregaat, mis tirinat teeb. Kaido ise magas kindad käes, käed roolil, pea norus segamatult, isegi kui auto vapralt öö läbi käis. Kust see telefon sinna küll sai? Lolliks olime läinud.

Mujalolekutunne kestis veel järgmine päevgi, kui õhtul 6-7 paiku bussiga koju sõitsin. Tahtsin jätkuvalt suitsu ette panna või kusele minna, eeldades, et olen kuksil õues või tagasi sõbra autos. Lisaks nägin kummalisi asju. Näiteks tundus mingi kägar bussi laeäärses pakihoidjariiulis valge suure näona, kes laiade silmadega mind puuris ja kohut pidas. Buss oli muidugi pime ja vaikne, inimesi oli vähe, klappides käis üsna monotoonne ja psühhedeelne stoner/desert rocki, või nagu osad kutsuvad seda atmospheric sludge muusika - Neurosis'e üks album. Langesin aeg-ajalt unetaolisesse transsi.

Üldmulje oli muidugi meeldiv, kuigi väsitav. Meeldivalt huvitav.

"Survivor" Chuck Palahniuk

The risk of being famous is you have to take levothyroxine sodium to stay thin. Yes, you have your central nervous system to worry about. There's the insomnia. Your metabolism ramps up. Your heart pounds. You sweat. You're nervous all the time, but you look terrific.
Just remember your heart is only beating so you can be a regular dinner quest at the White House.
Your central nervous system is just so you can address the UN General Assambly.
Amphetamines are the most American drug. You get so much done. You look terrific, and your middle name is Accomplishment.
Your thyroid shuts down natural production of thyroxine.
But you still look terrific. And you are, you're the American Dream. You are the constant-growth economy.
The people out there looking for a leader, they want vibrant. They want massive. They want dynamic. Nobody wants a little skinny god. They want a thirty-inch drop between your chest and waist sizes. Big pecs. Long legs. Cleft chin. Big calves.
They want more than human.
They want larger than life size.
Nobody wants just anatomically correct.
People want anatomical enhancement. Surgically augmented. New and improved. Silicone-implanted. Collagen-injected.
People shopping for messiah want quality. Nobody is going to follow a loser. When it comes to choosing a saviour, they won't settle for just a human being.
People are looking for how to put everything together. They need an unified field theory that combines glamour and holiness, fashion and spirituality. People need to reconcile being good and being good-looking.

Did prepetual happiness in the Garden of Eden maybe get so boring that eating the apple was justified?

Because the only difference between a suicide and a martyrdom really is the amount of press coverage.
If a tree falls in the forest and nobody is there to hear it, doesn't it just lie there and rot?
And if Christ had died from a barbiturate overdose, alone on the bathroom floor, would He be in Heaven?

"/--/ They... that cop knows that I am a threat. And he's right, I am a threat to him. I am a threat to his wife and to his kids. Because, I represent a threat to the life they have embraced... and they know it's a lie." - Ken Kesey.

dokumentaalfilmist "LSD and the 60's Psychedelic Revolution"