Praegu just meenus, et pool tundi või nii enne kontserdil kokkukukkumist sain väga halvaendelise deja vu. See lajatas nagu väike pakike fakte, millest osad käisid mineviku kohta, osad tuleviku. Mineviku omad klappisid: sama seltskonnaga uuel kontserdil, kellega Dream Theateritki vaatamas sai käidud, ja.. nipet näpet asjad veel, kogu õhustik oli vastavuses, nagu ikka, tuttavlik, ei, pigem 'õige' kompositsioon. Tuleviku kohta rääkis tundmus, et täna nüüd varsti kohe on kaputt, süda jääb seisma ja bye bye birdie, et see ongi see maksimum lagi kuhuni ma elan ja nii ongi ette nähtud. Eks ma kohkusin ära, aga kes neid asju ikka väga tõsiselt võtab. Ja, söögu mind susi, aga mina mäletan, et ma näen neid sündimata dejavuusid unes, või päeval unistades/ennustades/oletades alateadlikult. Eniveis olin õnnelik kui pärast silmad lahti tegin. Sain Nägijaks, leidsin Jeesuse, Muhammedi ja Shiva. Not quite yet, sonny-boy.