Sõitsime tallinna, läksime paadile ja põrutasime üle lahe. Laevas paar õlli sisse. Maabudes võeti Helsingi kesklinna perse murule ja Martelli konjanks nina ette. Sai siis päev läbi tiksutud ja napsutatud, vahepalaks suutsime kohaliku välikäimla, mis on ilgelt high-tech, sireenitama ja undama ajada, sest tahtsime ühe raha eest 2 korda käia. See on kaval automaatika, et kustutab kohe tule ära nii, et järgmine sittudagi ei näeks. See tehtud, asusime konsale, aga tuli ilmsiks, et mind ei lubata raamatutega kontserdialale. "Mees, kes teadis ussisõnu" ja mingi ingliskeelne seebikas kusjonks. Ju siis võisid ohtlikud olla. Hea küll, panime koti riidehoidu ja sisenesime.
Genesis oli super, parim mu elamustest. Mis ma muud ütlen, kui et ärge kunagi eestis enam midagi vaatamas käige. Minge välismaale. Konsa lõpulugude ajal tundsin, kuidas pohmakas mõjub ja hädasti oli vett vaja. Seda polnud. Täpikesed tulid silme ette, viimane, mis mäletan oli vist, et sakutasin isa jakist ja ütlesin, et mul käib pea ringi ja siis oli pilt taskus. Kui luugid lahti läksid, nägin maapinda vertikaalis enda ees, keegi hea inimene valas mulle vett pähe, soomekeelsed hõiked kutsusid abi ning kohe lohistasidki meedikud mind traumapunktitelki. Mäletan, et olin sellises õndsas pehmes pilves ja läbi une kuulsin natuke isegi bändi laval. Pärast isa rääkis, et ma olevat kaks korda pikali käinud, seda vahepealset püstitõusmist ma ei mäleta. Toibusin ja tänasin oma antud seisukorra kohta üllatavas heas inglise keeles kena naismeedikut ning suundusingi vaikselt välja. Tore päev oli, sündmusterohke. 7 punkti kaheksast.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment