Võti

Kaks kassi tulid mulle ukse taha, meelitasid, et ma naabrikõutsi sisse laseksin. No ja siis hakkasid nad ilmast ja elust rääkima, bioloogiast, anatoomilistest erinevustest ja võimalustest. Andsid mulle stsenaariumi raamatu kätte, et ma teemast mööda ei räägiks ja õiged küsimusi küsiksin. Seal oli dialoogi vormis kõik olemas. Mida rohkem ma ninapidi raamatust järge ajasin, seda vähem neid märkasin, kuni nad lõpuks ukselävelt kadunud olid. Kärmed kuradid.

Millega meenus, et paar ööd tagasi tirisid kassid, üks neist samune naabri oma, mind auklikuks, haakusid käte ja jalgade külge nagu klambrid, vingusin valust, vehkisin hullunult, aga pisikesed teravad hambad naha all järele ei andnud. Mõne aja pärast avastasin end põrandalt, kriimustusi täis, keha üleni valutamas tundega, nagu lasteaialapsed oleksid intellektuaalses vestluses piltlikult must žiletiteradega modifitseeritud teerulliga üle sõitnud.

Aga tänane külaskäik nende poolt, kes näisid nagu naabrikassi vanemad - animeeritud, kahel jalal seisvad, umbes kääbusinimese suurused - , oli peale seda, kui ma kahe transformer-metallmehe balletilist mõõgavõitlust oma tagahoovis vaatasin, mille tulemus oli juba ette ära määratud, fixed - hea ikka võitis. Iva oli selles, et ma olin andnud heale metallmehele kodu tagauksevõtme, lootes, et ta pärast naaseb. Tutkit. See oli hea pettusskeem nende poolt. Respect. Kuigi ma ei tea, milleks neile see võti? Äkki nad lihtsalt unustasid? Igatahes, kui üks metallikuhi lendles ja mõõgaga teise kõhu horisontaalselt avas, oli väljas päev. Tuppa minnes oli juba südaöö, inimesed magasid. Istusin maha ja vaatasin midagi telekast... mis see oli? Vist mingi alternatiivne maailma minust endast, üsna ruttu otsustasin, et olen piisavalt unine. Viimaks läksin ja sõin köögis kaks pannkooki juustuga.