Esiteks õnnestus taaskord lucid minna. Proovisin kuksilt kuuldud nipi ära teha. Olin Otepää maja tõrvakatusel, keskendusin ja zoomisin katuse tekstiili niivõrd kui suutsin. Lõpuks läks kõik uduseks ja nagu maksimum zoomist läks sujuvalt pilt üle teisse maailma, või lihtsalt läbi katuse. Oleks ma rohkem omal ajal molekulide ja aatomite pilte sirvinud, oleks ehk neidki materjali suurendades näinud. Praegu ei kujutanud välja.

Teiseks jälle korduv teema: tormiline, elektriline, värviline, ohtlik taevas, särtsu lõi kõikjal, pisemaid ja suuremaid tornaadosid oli ninaga juba tunda, veeuputuse maitse oli suus. The sky was falling. Ja uus teema: Jeesus. Panin ägedate kirjadega T-särgi selga ja miskise pusa peale. Ma ei tea, miks see riietumis-stseen oluline oli. Läksin välja, võtsin ratta ja ütlesin isale, kes autot parandas, et lähen Jeesusele järgi, mine tea mis lolluse too ära teeb ja jälle paartuhat aastat ootamist. Noogutasime mõlemad mõistvalt ja poolnaerdes, et eks see Jeesus üks emo ole. Aga siis vaatasin, et kurat, ilm on täiesti pask, tuli hirm nahka taevast vaadates ja läksin tagasi sisse. Mõtlesin, et ei hakka uusi riideid ära määrima.

Kolmandaks, kui olin otsustanud Jeesuse jätta kus see ja teine, astusin sisse ruumi, kus kuulati telekast muusikat. Inimesed, ilmselt muusikud, istusid televiisori ümber, mis helendas laulu nime, ja kuulasid. Isa tuli kah juurde, vaatas ringi ja läks arvuti juurde, kus seisis mees. Rääkis midagi mehega, tegi arvutis exceli lahti ja hakkas piraatplaate uurima, mis saadaval oli ja mida tellida. Nägi siis mingit pealkirja, mis mul praegu hästi meeles pole, aga see oli integreerinud kuidagi Jeesuse ja Narnia lood (mida ma näinud pole). Küsis siis mehelt, et "Kas see on Jeesuse dokumentaal?". Mees naeris ja mulle tuli filmi treiler silme ette. Mingi kängus vanamoor mustas sõitis musta pisikese tõllaga hästi toonikalt rohelisel ilusal muruväljal. Kõik. Ikka seal toas istudes, pooleldi nagu ukselävel kiigates, vaadates kuidas kuvar virvendas kuulajate nägudele, tuli isa mu kõrvale ja jõi hästi ärevalt ning elevalt teed. Kiitis ja vaimustus selles, et kui hea ikka on ja kuidas ta selle võlud on avastanud. Lõpuks toppis mulle kah selle suukohale, et 'näe maitse'. Võtsin, täiesti tavalise maitsega oli. Noogutasin, et põhjapoole ongi tee parema maitsega, intensiivsem. Siis ärkasin üles.