Strange shit goin on. Elasime naturalistlikult, peost suhu. Vennad kõik hakkamist ja nalja täis, rohisid teeäärsel mullapeenral. Töö ja vile koos. Autosid seal ei sõitnud, päike kõrvetas, aga meil polnudki palju üleliigseid riideid, ja needki marraskil. Higinirede ümbert kuivad nagu me seal asjatasime, vabalt ja vallatult, tundus päev olevat kestnud juba mitu kuud. Pärast 'peastaabis' - lagunevas puu-onnis - käis pärastlõunane chill. Mentaliteet oli: me oleme töötavad noored ja terved tudengieas ilmakodanikud, juba valimisõiguslikud, aga paljultki lapsikud, maneerilt anarhistlikud, ideoloogialt kapitalistlikud, ülemaskuliinsed, kuid hirmul ja veidike paranoiliselt pöörased. Oma funktsioneerimisega ostsime endale õiguse muuta ümbritsevat mateeriat. Selle altkäemaksuga saime pääsme vägistada loodust ja tema seadusi. Valuuta oli tulnud ja läinud, kerglaselt nagu ikka. Raha väärtus: teadmata.

Sõber Ollu hüppas järsku puu-onni, käes põlev tukslev puust kera. Tuli lõõmas pealtpoolt suvalistest pragudest ja mitte-nii-suvalistest aukudest, mis ülemise poolkaare sees olid, - näiliselt agregaadi detailplaani otstarbelised osad, kui ta veel terve oli. Selline idiootlik itsitamine ja äraootav põnevus pahvatas toas laiali, samas kui ma veidike manitsevalt pea raputasin. Poisid jooksid siis õue, kus päev ikka veel kuiv, roostetavaid rattaid ning muid metalle, kooruvaid puid ja raagus oksi täis oli. Pikemalt mõtlemata viskas Ollu kera molotovi kokteilina vastu puumaja, mis kiirelt leekidesse mattus. Ja see oligi nagu kõige algus. Ülbuse, lolluse ja 'teeme-pulli-ja-vaatame-mis-saab' mentaliteedi tagajärg, mis oli omamoodi süütu. Noored ikka ju teevad. Ja terve maakera põles maha.