Lähen sujuvalt sisse Stuart Little teemasse, mida mingi päev meie televisioon lainetena minu tuppa kandis. On keegi seda perversset anomaaliat näinud? Vanemad lubavad lapsele kingituseks uue venna tuua. Milline udaraaju hakkaks inimlast kingituseks tegema, veel vähem kuskilt riiulilt üki-kaki-kommi-nommi välja valima? Pole raske märgata, et vanemad on sügavad crackwhore'ad, kui nad näevad liftis rääkivat närilist ja otsustavad ta lapsendada. Ma ei teagi, kumb ehmatus oli koolist naasevale mudilasele suurem, kas see, et vanemad ei teinud inimlapsel ja hiirel vahet, või nad tõsimeeli tahavad oma bioloogilisele järglasele anda vennaks, staatusekaaslaseks, haigusi levitava neljajalgse. Mida vihjab see lapse enda kohta?
Vähe sellest, et isa mängib Dr. House'ina tuntud tujutseja ja raskesarkastik, on ema rollis A Long Kiss Goodbye'st meelde jäänud amneesiat põdev rets ja halastamatu palgamõrvar. Mida see film meile õpetab? Millisena ta meie lapsed üles kasvatab? Kas keegi nägi, kuhu ma telekapuldi paningi?
No comments:
Post a Comment