Palju sellest juba on? kaks aastat? kolm aastat? Ja ikka pole ma sellest sotti saanud. Kuigi, teatavad edusammud on kombitavad alateadvuse tasandil. Siiamaani olen märganud, et (kui välja jätta iseenesest mõistetavad soodustavad faktorid, nagu pohmakas, eriti selline, kus alkoholi kadumine organismist on aeglane või murune olek, mil oma foobiast mõtlema hakkad - ärge seda kunagi proovige) paanikasurin* võib tekkida kõikjal, igal ajal, igas situatsioonis. Asi on keha valdamise tehnikas. Paanikahäire puhul kaovad instinktid ära. Need instinktid, mis tavalisel inimesel vegetatiivseid toiminguid pinnaaluse mootoriga reguleerivad: hingamine, südame tuksumine, pea pööramine millegi vaatamiseks, mil juhul näiteks kael kramplikult nõksatub. Viimane võib olla ka osaliselt sotsiofoobiline nähtus. Paanikutel neid instinkte enam pole, ja kui on, siis nad hääbuvad, uuristuvad, kaovad ebaloomuliku kiirusega nagu kääbusinimesed. Neid instinktide ülesandeid peab hakkama teadlikult reguleerima. Samuti tugevneb alarmsüsteem kehas, ergo ärevus kasvab, mis omakorda iga valehäire peale lärmama hakkab. Muidugi tuleb, saab ja peabki sellest üle olema, vastasel juhul lähed kinnisesse osakonda.

*paanikasurin (et mitte kasutada sõna paanikahoog, sest hooks asi veel ei lähe) on see sekund-kaks-kolm kestev paanikaskaalal järsult tõusev surin, mis kuklast läbi käib vahetult enne täielikku paanikasse laskumist. Nagu selline mürgigaasimull, mille peab väga koheselt lõhki torkama enne kui ta majasuuruseks paisub ja lämmatada ähvardab. Sest siis ei piisa enam nõelast. Siis on vaja sururõhuhaamrist.

Olen jõudnud tunnetusele, et asi on hapnikupuuduses ajus. Mingi sektor jääb mingil põhjusel varustamata. Olen õppinud organismis verd pähe suunama. Ma ei tea kuidas, ei oskagi kirjeldada, aga see toimib. Seda rakendan alati paanikasurinate ajal. Doktor rääkis, et kui oled piisavalt tugev, kutsu paanika ise esile, ela see läbi, ära kasuta päästenööre, ära hoia neid läheduseski (rahustid). Ilmselt pean selle kunagi läbi tegema. Aga kuna? Face your fears, eksole. Polegi nii lihtne kui arvata. Pean veel mõtlema... pean veel kaaluma ja... mõtlema.