Paksust pohmellatsioonist (loe: pohmaka installatsioon (modern art)) ärgates kisab keegi mul keskkõrva ja ajukoore vahel: "I hate this world. Fuck it! Lemme sleep forever." Naljakas mehike, mõtlen. Siis on tunda, kuidas lõbus, murevaba, lõvijulge ja käsna-kalle-naljakas reaalsus transformeerub ülivalusalt depressiooni, vaimsete hälvete ja pimeda-ajastu-orjaelu reaalsuseks. Naljakas transformatsioon, mõtlen. Kui mina oleksin jumal, teeks ma selle transformatsiooni 1) täiesti valutuks või 2) letaalseks. Niiviisi mõeldes, tõesõna, teeksin ma jumalana lõpu näljahädadele, ülerahvastatusele ja üleüldisele kurjusele maailmas sellisel viisil, et muudaksin vee alkohoolseks. Diliiriumis potentsivaesed ogarast naerust helkivad ullikesed ei suuda ju kurja teha. Või üldse teha. Mitte midagi. Jah? Jah. Maailm oleks lilleõis. Ja üürike.