Clutch

"The fire! The flame! The passion! The power!" Just. clutch on puhas tuli ja võim, jäädes selle juures täiesti ausaks. Clutch ei ole ühiskonnakriitika, Clutch on jõuline sarkasm, mis lööb lõuahaagiga su lompi, äigab põhimõtte pärast jalaga näkku, süütab suitsu ja astub edasi. Sa võid jääda lamama mõttega, et mis kuradi rullnokk see nüüd oli, aga kui sa oleksid lõuahaagi ajal nukkidevahele peidetud poeesiat märganud, oleksid perspektiivid muutunud.

Clutchi kahest viimasest albumist - "Pitchfork And Lost Needles" ja "Robot Hive/Exodus" - on mul siinkohal teemaks esimene. Nende albumite puhul on tegu ühe mündi kahe poolega. Clutch pole bänd, mis seaks ankrud ühte žanri. Iga albumiga muutub stiil veidike, eelmainitute puhul on vahe aga päris polaarne. Tegelikult sisaldab "Pitchfork And Lost Needles" nende kõige esimese, 1991 aasta albumi lugusid. Seega, võrdlemiseks väga soodne alus. Kui Robot Hive on selline mõnus funky rock, siis Pitchfork raiub rasket rauda natuke stoner ja natuke desert metali kapsaaias.

Everything tastes better now
My hands, these tools, the fatted cow
The swine, the wine, the coming feast
Your Jesus Christ has canine teeth
(Milk of Human Kindness)

"Clutch's lyrics, at first angry and serious in tone, had by the time of 1993's Transnational Speedway League become characterized by intelligence, wordplay, and often humour (although comedy is not usually the focus). Their songs make frequent reference to history, mythology, popular culture, and religion " (Wikipedia)

Põhimõtteliselt, kui sa tänaval klapid peas kergelt sotsiopaatses meeleolus kuulad I have suffered;For your sins;But now is when;My fun begins, tekib tunne, et lajataks morgensternidega inimestele pähe ja ujutaks nad kuulivalangutega üle. Clutchist ei pea energiat välja pigistama nagu kuivanud švammist, see tilgub sellest. Filosoofiast, mis õpetab kõige lihtsamal tasandil ja murrab seinu. Geniaalne naiivsus.

If I hit you,
Turn your cheek
You are righteous,
But you are weak
(Juggernaut)