Päev 2: Paistetus. Peavalu, 1 ibuprofeen.

Päev 1. Paistes

Jeesus?

"Jah, on selgesti näha, kuidas ebakindlus sunnib eksalteeritud isikut ülistama tõdesid, milles ta ise just päris kindel ei ole, ning värbama jüngreid, et viimased tema veendumuste väärtust ja usaldusväärsust kinnitaksid. Ka ei tunne ta end selles äratundmistulvas nii hästi, et seda üksinda välja kannataks. Põhimõtteliselt tunneb ta end kõrvalseisjana ja salajane hirm jääda oma tõdedega üksi ajendab teda oma arvamusi ja tõlgendusi igal pool teatavaks tegema, et end närivate kahtluste eest kaitsta. " (Carl Jung "Mina ja alateadvus": 29-30)

Teemaks alateadvuse ühendamine teadvusega, mille tagajärjel tekib isiksuse inflatsioon e mõistetakse oma isiksuse piire valesti, milles radikaalsemad suunad on a) kõrgenenud, kohati ebameeldiv iseteadlikkus ja enesekindlus, kuna teada saadi mingi enneolematu tõde enda jaoks, tunne, nagu ollakse jumalasarnane b) meeleolu alanemine, rõhutus, enesekindluse vähenemine, masendus

B(l)each

Vaatasin "The Beach'i". Noh, mitte küll tähelepanelikult, aga olin seda varemgi (vist) näinud mingi bootlegi pealt. Tekkisid mõned küsimused: Esiteks, mis !"#¤%&/ see oli? Teiseks, kas selle tegijad olid pimedad, ajupuudega, mõlemat või hoopis need "tolle generatsiooni lapsed", kes terve elu mängisid arvutiga, sõid küpsiseid moosiga ning ühel päeval ärkasid, piketiplakatid rasuste juuste all kleepumas sildiga "Dada überall! Flash mob rlz!", ning mõtlesid, et raisk, me oleme oma elu ära raisanud, teeme õige filmi, mis hoiatab kõiki, et in olla on out, out olla on in, aga in olla on out. Ühesõnaga kukkel on, aga moosi pole, kest on, aga kest on pask. Jõudsin mitmel hetkel filmi arenedes erinevatele arusaamadele, millest see linateos räägib.

Arvuti-tudengi-piketeerijate-generatsiooni onaneeriva käe sidusust filmiga võis märgata kõikjal veidrate flashbackide, pinnapealse sisu ja üleüldise arutuse näol, kulmineerudes konkreetselt videomängu stseeniga metsas, kui iluspoiss DiCaprio ülemängitud žeste tegi. Ma ei mõistnud, milleks selline stseen filmis, sest metafoori jaoks oli see liiga brutaalne, räige, ilmselge ning antud idee oli juba mõnikümmend minutit tagasi ammu edasi antud. Seega ilmselt oli see asi asja pärast - mõttetus, filmi- ja nokupikendus arvutigraafikutele.

Sellest tulenevalt suutsin välja lugeda sellise sõnumi: "Kõik pole mäng, elu om karm, ärka üles, unekott, elu on raske". Noh, ma kujutasin seda sõnumit laulvat näiteks Sõnajalgu, või euroopalikus kontekstis ehk Abba (no offence). Sest sama leebe ja imal oli film, kui välja jätta kohad, mis väga ebaloomulikult näitasid üles tehislikku julmust: turistide tapmine, DiCaprio tapab voodihaige, voodihaige viiakse telki. Ei, tegelikult võib need stseenid isegi sisse jätta ja saan ikka sama väita. Aga sellest viimasest stseenist rääkides, sellest tuleneb mu teine idee, mis konkureeriks antud tühimikule nimega "sisu". Kõik tahavad ilusat paradiisi, aga inimesed ei tea, et paradiisi all pesitseb midagi koledat, midagi ebaloomulikku, ebainimlikku, midagi... bwhaha HORROR! Selline cheesy, eksole, aga ma ei imestaks. Morlock-Eloi dilemma, nemad trimmis beibed-täkud elamas diskoõhtute ja päevituse nimel, samal ajal kui koledad võõrast keelt kõnelevad farmerid püssidega kärbseid taga ajavad ja tööst ogaraks higistavad. Aga iga natukese aja tagant lastakse mõni eloi maha, lihtsalt... igavuse peletamiseks.

Jah, ma juba vahepeal lootsin, et Leo pööraks totaalselt segi ja selle pededekamba seal maha tapaks - seda ei juhtunud. Burgerikultuuri kanepikangelaste mahakoksamine pani ta hoopis "maa peale" tulema, nutma ja oigama, mis oli täielik tagasilöök. Teine pettumus tuli, kui kuuli polnud selles salves sellel relval, mis pidi Leole kolmanda silma pähe tegema. Mis tekitab jälle omamoodi küsimuse, või mitte küsimuse, vaid konfliktse infektsioonse kivi süžee kirjutajate kapsaaeda: Kuidas sobib nö farmeri südantlõhestav minikõne "we want to do no harm, we just farmers" ideega, et nad tulistavad turiste, kes neile enne surma oma viimaseid maiseid ebajumalaid ja väärtusi - raha ning kella - pakuvad? Ja miks lasid "farmerid" kogu kupatusel põgeneda, teades, et iga ratsionaalne inimene saadaks sinna persetäie SWAT kommandosid või laseks kogu saare napalmiga üle, kasvõi kindluse mõttes? Eriti peale seika, et seal tapeti süütuid Ameerika Ühendriikide kodanikke.

Makes no sense at all

The Room

Raamatud, mida filmiks vorpida:

"The Room" by Michael Grey


Laias laastus on tegemist sleazy horroriga, kus müstiline kauge sugulane pärandab mõisa koos tohutu maa-alaga lesknaisele pluss ta kahele pojale ning leskmehele pluss ta kahele tütrele. Neist saab vahva ja seksuaalselt üksteisest huvituv paarikeste seltskond. Majas elanud veidrik onuke jättis kõikjale veidraid märke, reegleid ja hoiatusi millegi eest. Majas ei tohtinud keegi surra, kaasaarvatud taimed ja loomad, toad olid peegleid täis, suured ruumid oli tükeldatud väiksemateks jne. Ühesõnaga tüüpiline horror-sketch. Kohmekad armumängud kaovad tagaplaanile kui leitakse terasest tuba, mille sees elutseb Asi. Asi koorub munast, haarab kõikide mõistuse ja paneb neid tegema asju, mida nad ise ei tahaks. Näiteks omal küüsi välja kiskuma või perekonda tapma. Jep, see viimane aspekt on minu meelest liiga lahe, et mitte filmiks teha. Mulle ei meenu ükski teine sügavam ja pühendunum film, mis räägiks poisist, kelle haarab võimusesse mingi olend (kelle välimust muide isegi ei mainita, kuna see võtvat pidevalt erinevat kuju) ning ainuke viis see olend tagasi terasruumi viia ja maagiast pääseda on räigelt ohverdada oma ema, ema boyfriend, vend, venna girlfriend ja enda girlfriend. Aa, ja lisaks terve bussitäis kursusekaaslasi. Sest muidu ta tapaks lõpmatuseni süütuid inimesi, mida ta siiamaani oli teinud prostituutide, kalkarite ja juuksurite näol, kuigi viimane oli vist kah rohkem kalkar.

Verd raamatus on. On ka erinevaid võikaid tapmisviise ja kirjeldusi, mis kohati võivad panna mõtlema, milline pervert see kirjanik õige oli. Aga niimoodi hakkaksid mõtlema vaid need, kes nimetavad ka Freudi tema välja mõeldud Oidipuse kompleksi pärast perverdiks. Kõik need perverssused on meie kollektiivses alateadvuses, kollektiivses psüühes (parties inferieures, ehk siis ontogeneesiväliselt tekkinud psüühes), nagu Jung seda ütleks, olemas. Ja noh, raamatu lõpp oli suursugune ja ameerikalikult ülespuhutud, grand showdown nii-öelda, kuid oli kena näha(lugeda) vikatiga väljalöödud soolikaid ja elusast peast nülgimist saalitäie öökiva, narko- ja alkouimas teismeliste ees. Sobiks kenasti filmiks, mis oleks lisaks üürikesele blockbusterile ka mõnusalt verine, et tõusta b-kategooria kultusfilmiks.

Ja kui lõpuks magic läbi saab, mis siis? Ronime kõik oma urgu, aluseliselt kainenema? Kainenema sellest maailmast ja selle maailma eest? Vaevalt. See ebausu potentsiaal on suurem kui mõni heatahtlik, enesearmastuslik emotsioon, mida me praegu tunneksime, mis paneks meid endilt kätega ümber võtma ja lõkkelaule laulma. Ei, me pole jumalate sohilapsed, me oleme soositud nende bridge'i mängivate karvaste pässide poolt seal kõrgel. Nad lautavad lina meie hämmeldusele.. Kõik need magamata ööd, armuvalus minutid. Hetked kui me mõtleme, et hullem, mis me teha saame, on endalt elu võtta. Hei, hei hei! Kohenda oma kübarat, Ennustaja Mees! Vaata siia! Meie, me oleme ennast ise paljaks võtnud eneseuskumatusest, ära näe üleliigset vaeva! Vaata õue, mida sa seal näed? Kaos, uskumatus, usaldamatus, veri, higi, pisarad. Kas pole see mitte vooruslik! Aga! Aga... oleks see igapäeaelu nõnda avalikult. Saaks ma tunda pisaraid ja verd koolis, tööl, kodus, vabal ajal, peldikus. Saaks! Sittagi, kuradi sitakeerutajad, kõigest mingi tuppe tõmblemine. Jah, me inimesed oleme vaoshoitud.... vaoshoitud... sellest, ma arvan, tulebki maailma enda poolt perversne rakulkaga haavli pähelittimine. 'Big Crush', vaoshoituse lillakas-tumedast sütest. Suitsiid on räbalakskulutatud, purukskäidud sõna. Selle järgi ei tohiks suitsiidi tulla, ei tohiks seda olla. maailmasuitsiidi. selle järgi oleme me tähed, valitud välja kõige armulikumate galaktikate poolt. Kuulake! Posluushaite! Ecoute vous! Listen! Hören Sie! When the stars are burning. It means, it means, that somebody needs them! Persse see enesehaletsus, toppige oma limastest silmakirjulikkudest kurkudest alla tahe kuuluda - kuuluda kuhugi, kellegagi, millegagi, kuidagi, millegi pärast -, sest tegelikult oled see sina, kes seda kohe mitte kunagi pole vajanud. Neela see alla. Need on nemad, kes seda kohe väga kuidagi vajasid, mitte sina. Mitte sina. Vaata üles, mida sa seal näed? et sa oled kärbsesitt, aga mitte tähtsusetu.

notes

Notes to myself:

Things to try: surgery without anesthesia

Things to see: various incidences of highly unnecessary anatomical experimentation

tööpuudus ähvardab kõiki

- "No! Not another hour! Not another minute! I am about to stop playing 'who shall I kill first' in my head and just go for what feels natural. I think I'll start with myself, then it's you!"

- "But I'm just a bloke that works in a bookshop and spends his evenings eating cereal."



[Manny reads "The Elephant and the Balloon", the children's book he and Bernard have spent all night writing]
Manny: There's the elephant. He's happy with his balloon. Oh no! It's gone! Where is it? It's not behind the rhino. Look in the alligator's mouth. It's not there either. Ohhhh... the monkey's got it in the tree! He brings it back. They all drink lemonade. The end.

"I will not obey" speech

I will not let my life be dictated by cheesy cliches from books, movies, magazines and song lyrics. I will not trust the PR's of money generation. So, I have decided to be dictated by my own cheesy cliches of always doing the opposite of right, avoiding ethics, disagreeing with law, letting go of the urge to belong, but most of all, questioning everything and everyone, be it authoritative or not, for I am the only thing that is actually real, authentical and free from motives to lie to myself. I will question everything as if I was in this plot of conspiracy, where everyone accused me of being overparanoid just because I constantly peek over my shoulders in shoppingmalls, tie threads between doorknobs and -posts and flee whereever I see government workers. Because it's obvious that they try to distract me from my truth and dictate me. They, the fruits of my imagination, yet uncontrollable and malicious. It's obvious. Can't you see? Can't you see there is no happy, fixed or foretelled ending, beginning nor middle part, no magical horses to save you from drowning to a mudpool, no atom bombs to wash your problems, no nuclear wars to fasten the annihilation, no nothing. There is just you. And from this point on, I am my own cliche.

Palju sellest juba on? kaks aastat? kolm aastat? Ja ikka pole ma sellest sotti saanud. Kuigi, teatavad edusammud on kombitavad alateadvuse tasandil. Siiamaani olen märganud, et (kui välja jätta iseenesest mõistetavad soodustavad faktorid, nagu pohmakas, eriti selline, kus alkoholi kadumine organismist on aeglane või murune olek, mil oma foobiast mõtlema hakkad - ärge seda kunagi proovige) paanikasurin* võib tekkida kõikjal, igal ajal, igas situatsioonis. Asi on keha valdamise tehnikas. Paanikahäire puhul kaovad instinktid ära. Need instinktid, mis tavalisel inimesel vegetatiivseid toiminguid pinnaaluse mootoriga reguleerivad: hingamine, südame tuksumine, pea pööramine millegi vaatamiseks, mil juhul näiteks kael kramplikult nõksatub. Viimane võib olla ka osaliselt sotsiofoobiline nähtus. Paanikutel neid instinkte enam pole, ja kui on, siis nad hääbuvad, uuristuvad, kaovad ebaloomuliku kiirusega nagu kääbusinimesed. Neid instinktide ülesandeid peab hakkama teadlikult reguleerima. Samuti tugevneb alarmsüsteem kehas, ergo ärevus kasvab, mis omakorda iga valehäire peale lärmama hakkab. Muidugi tuleb, saab ja peabki sellest üle olema, vastasel juhul lähed kinnisesse osakonda.

*paanikasurin (et mitte kasutada sõna paanikahoog, sest hooks asi veel ei lähe) on see sekund-kaks-kolm kestev paanikaskaalal järsult tõusev surin, mis kuklast läbi käib vahetult enne täielikku paanikasse laskumist. Nagu selline mürgigaasimull, mille peab väga koheselt lõhki torkama enne kui ta majasuuruseks paisub ja lämmatada ähvardab. Sest siis ei piisa enam nõelast. Siis on vaja sururõhuhaamrist.

Olen jõudnud tunnetusele, et asi on hapnikupuuduses ajus. Mingi sektor jääb mingil põhjusel varustamata. Olen õppinud organismis verd pähe suunama. Ma ei tea kuidas, ei oskagi kirjeldada, aga see toimib. Seda rakendan alati paanikasurinate ajal. Doktor rääkis, et kui oled piisavalt tugev, kutsu paanika ise esile, ela see läbi, ära kasuta päästenööre, ära hoia neid läheduseski (rahustid). Ilmselt pean selle kunagi läbi tegema. Aga kuna? Face your fears, eksole. Polegi nii lihtne kui arvata. Pean veel mõtlema... pean veel kaaluma ja... mõtlema.

my brain is better than yours

Smile, you're on radio. Ära kunagi ürita kahte lauset ühes lauses kasutada.

"Elu on sõnakõlks," ütles mees kampsuniga, kes sügas kõrvatagust hariliku pliiatsi kustukummisema otsaga pärast higist mõtlemist. Inimesed, kes üritavad metafoore elu kohta leiutada, on hukatusele määratud. Nagu need, kes tänavatel karjuvad "Karusnahk on mõrv! Karusnahk on mõrv! Karusnahk on kõrv!" - "WTF! kõrv?" Inimesed, minge tööle! Kedagi ei huvita mõrv. Kedagi ei huvita karusnahk. Kedagi ei huvita loomad. Loomad on lollid. Inimene on tark, inimene suudab vihata. Viha on edasiviiv jõud, viha tapab ja teenib raha. Viha paneb abipolitseiniku tahan-olla protsetijale lõuga kütma. Serves him right. Milline igavus paneb noored inimesed, kel käed ja jalad küljes, avalikult tänaval plakatitega tõmblema, samal ajal kui saaks õhtul vaikselt kotijooksu teha või kaklemas käia. Pettusin, et märulipolitsei pipragaasitama ei tulnud. See vend, kes õunapakkujale näkku pihustas, oleks pidanud karusnahapoode valvama.

"Kuidas rebaseid kasvatatakse kasvandustes? 60cm x 60cm puuris, 8 kuud. Nad kõik on seal puurides psühhiliselt invaliidistunud, sest ükski loom ei suuda jääda normaalseks sellistes tingimustes." - kommenteerija EPL kodulehel. Peale pikka naermist silmakirjaliku võltsmure üle, jõudsin järeldusele, et loomakaitsjad võiks just need psüühiliselt invaliidistunud rebased lahti lasta, vabadusse, linnadesse, maale. Need võiksid popkultuurist läbiimbunud suburbia teismelisi terroriseerida, autodel kummid lõhki hammustada, hirmunud talumehed maha murda, nende lapsed metsa viia ja koduloomad ära süüa. Sellest tuleks kuldne ajastu.

"With great power comes great responsibility" - Spiderman.
"For every animal you don't eat, I am going to eat three" - Maddox.

Seega, seega... Isegi heegeldades langevad juuksed näkku ja võib tekkida äärmiselt ohtlik olukord. Võib varrastega kõrva torgata ja verest tühjaks joosta. Kes kaasa tunneksid? Ainult kristlased, aga kristlus ongi haletsemisusk. Kui nii juhtubki, löö juustele molli. Või lase endale pisargaasi näkku.

Paksust pohmellatsioonist (loe: pohmaka installatsioon (modern art)) ärgates kisab keegi mul keskkõrva ja ajukoore vahel: "I hate this world. Fuck it! Lemme sleep forever." Naljakas mehike, mõtlen. Siis on tunda, kuidas lõbus, murevaba, lõvijulge ja käsna-kalle-naljakas reaalsus transformeerub ülivalusalt depressiooni, vaimsete hälvete ja pimeda-ajastu-orjaelu reaalsuseks. Naljakas transformatsioon, mõtlen. Kui mina oleksin jumal, teeks ma selle transformatsiooni 1) täiesti valutuks või 2) letaalseks. Niiviisi mõeldes, tõesõna, teeksin ma jumalana lõpu näljahädadele, ülerahvastatusele ja üleüldisele kurjusele maailmas sellisel viisil, et muudaksin vee alkohoolseks. Diliiriumis potentsivaesed ogarast naerust helkivad ullikesed ei suuda ju kurja teha. Või üldse teha. Mitte midagi. Jah? Jah. Maailm oleks lilleõis. Ja üürike.

Clutch

"The fire! The flame! The passion! The power!" Just. clutch on puhas tuli ja võim, jäädes selle juures täiesti ausaks. Clutch ei ole ühiskonnakriitika, Clutch on jõuline sarkasm, mis lööb lõuahaagiga su lompi, äigab põhimõtte pärast jalaga näkku, süütab suitsu ja astub edasi. Sa võid jääda lamama mõttega, et mis kuradi rullnokk see nüüd oli, aga kui sa oleksid lõuahaagi ajal nukkidevahele peidetud poeesiat märganud, oleksid perspektiivid muutunud.

Clutchi kahest viimasest albumist - "Pitchfork And Lost Needles" ja "Robot Hive/Exodus" - on mul siinkohal teemaks esimene. Nende albumite puhul on tegu ühe mündi kahe poolega. Clutch pole bänd, mis seaks ankrud ühte žanri. Iga albumiga muutub stiil veidike, eelmainitute puhul on vahe aga päris polaarne. Tegelikult sisaldab "Pitchfork And Lost Needles" nende kõige esimese, 1991 aasta albumi lugusid. Seega, võrdlemiseks väga soodne alus. Kui Robot Hive on selline mõnus funky rock, siis Pitchfork raiub rasket rauda natuke stoner ja natuke desert metali kapsaaias.

Everything tastes better now
My hands, these tools, the fatted cow
The swine, the wine, the coming feast
Your Jesus Christ has canine teeth
(Milk of Human Kindness)

"Clutch's lyrics, at first angry and serious in tone, had by the time of 1993's Transnational Speedway League become characterized by intelligence, wordplay, and often humour (although comedy is not usually the focus). Their songs make frequent reference to history, mythology, popular culture, and religion " (Wikipedia)

Põhimõtteliselt, kui sa tänaval klapid peas kergelt sotsiopaatses meeleolus kuulad I have suffered;For your sins;But now is when;My fun begins, tekib tunne, et lajataks morgensternidega inimestele pähe ja ujutaks nad kuulivalangutega üle. Clutchist ei pea energiat välja pigistama nagu kuivanud švammist, see tilgub sellest. Filosoofiast, mis õpetab kõige lihtsamal tasandil ja murrab seinu. Geniaalne naiivsus.

If I hit you,
Turn your cheek
You are righteous,
But you are weak
(Juggernaut)

Kristiina Ott

Mis? Tantsud tähtedega
Kus? Lava taga
Kes? Kristiina, Urmas Oti naiselik kehastus.

Saab keegi võltsim, mõttelagedam, sõnaoskamatum olla? Jah, aga lumeinimene ei lähe arvesse. Ja isegi tema jätab tänu oma pikale staažile professionaalsema mulje, on karismaatilisem ning põhimõttelisuse alusel ka lahedam. Kristiina teeb häbi nii saatele kui kogu selle publikule, tema eesmärk pole muud kui lihtsalt olla seal, naine naise pärast, klounaadne skulptuur, kes oma puise olekuga topib lollide küsimuste järelplahvatusena mikrofoni lõõtsutavatele tantsijatele kurku.

Pealegi, mingi lavatagune itkumine on täiesti ülearune sellise formaadiga saate juures, kus Mart esimesed muljed juba kohe ära küsib. Piinlik eurovisiooni imitatsioon.

S.L.

Lähen sujuvalt sisse Stuart Little teemasse, mida mingi päev meie televisioon lainetena minu tuppa kandis. On keegi seda perversset anomaaliat näinud? Vanemad lubavad lapsele kingituseks uue venna tuua. Milline udaraaju hakkaks inimlast kingituseks tegema, veel vähem kuskilt riiulilt üki-kaki-kommi-nommi välja valima? Pole raske märgata, et vanemad on sügavad crackwhore'ad, kui nad näevad liftis rääkivat närilist ja otsustavad ta lapsendada. Ma ei teagi, kumb ehmatus oli koolist naasevale mudilasele suurem, kas see, et vanemad ei teinud inimlapsel ja hiirel vahet, või nad tõsimeeli tahavad oma bioloogilisele järglasele anda vennaks, staatusekaaslaseks, haigusi levitava neljajalgse. Mida vihjab see lapse enda kohta?

Vähe sellest, et isa mängib Dr. House'ina tuntud tujutseja ja raskesarkastik, on ema rollis A Long Kiss Goodbye'st meelde jäänud amneesiat põdev rets ja halastamatu palgamõrvar. Mida see film meile õpetab? Millisena ta meie lapsed üles kasvatab? Kas keegi nägi, kuhu ma telekapuldi paningi?

seeb

Hea, et ka saksa seebimulliseriaalid oskavad kilde visata. See uus, kus mingi kibestunud kokkpoiss tõmbleb, staatustevahelised spekulatsioonid ja leigelt venivad kired möllavad, seal tegi üks piff kommi niiviisi, et võttis kommi ja pani selle šokolaadi kastmesse. Seejärel võttis sealt välja ja pani taldrikule kommi, mis nüüdseks oli lihtsalt komm šokolaadikastmega ümbritsetud. Sellepeale ütles vana ja ilma näinud kokamuti, et "WTF, sul on annet!". Piff vastu, et "LOLZ, ma õppisin seda vanaemalt. Istusin tundide kaupa pakul ja vaatasin, kuidas memm kommi vaaritab."
No, sellepeale jäi mul suu lahti, et kes tänapäeva seebis võiks veel midagi taolist öelda. Tuli silme ette Mahtra sõja eelne pime ärevus ja teadmatus, mil siis tökase põlle ja habemega memm tikreid leivasupi sisse kastab ja seda kommiks nimetab. Ja tema 7-aastane, täitsa meheleminekuvalmis tütretütar istub tundide viisi pakul, silmad pärane, ja vahib. Samal ajal kui hein tegemata ja kartula tihkelt mullas. On ikka lapsepõli!

Anyone who knows anything knows noone who actually knows something about everything