*king Nemo*
Fear of losing control
the dogs you walk
paw bites paw
you're a dog walking dogs
pawn bites pawn
in your kingdom Nemo
You're King Noone

Ma vist kirjutasin unes raamatu

Lugesin raamatut pea neli lehte läbi. Oli nii umbes 13 aastane poiss, kes oli haiglasse pandud, sest ta mäletas liiga palju. No inimesed tavaliselt unustavad nipet näpet asju ära, aga tema mitte. Ei olnud tal vanemaid, ei sugulasi. Kaasas oli tal 9 'isiklikku esemet': mp3-mängija, kõrvaklapid, patarei 1, patarei 2, traadijupp ja veel miskit taolist träna. Iga asja nimetas ta numbritega, et traadi asemel ütles "number 6". Siis selline kena tädi käis ja uuris ikka pidevalt kuidas ta unustamisprotsess kulgeb, söötis vitamiinisarnaseid kollaseid tablette sisse, osad oli ümmargused, osad suured ja lapergused. Aga poiss pani ikka jutti, et mäletab kõike, noh, sellise autistliku olekuga kergelt. Siis ühel hetkel kaovad osad isiklikud asjad tal ära, ilge segadus, mingi natsimundris 'korrapidaja' marsib sisse, kuulutab ühte ja teist, ei lase magada. Aga siis tuleb jälle see kena tädi ja küsib, et kas sul on midagi kadunud. Poiss siis loeb kõik asjad ette, aga 9 esemet ei tule kokku. Tädi juba pooleldi naeratab, et unustusprotsess algab, kuni viimaks poiss pingutab, mõtleb välja ja ütleb: Võtmed. Peale kauplemist, et poiss enne tablette ei võta, kui ta asjad tagasi antakse, keerab Tädi külje, viskab end voodisse, võtab raamatu lahti ja hakkab lugema. Esimesed neli lehte on läbi loetud ja lause, mida ma sealt kui pealtvaatajana mäletan oli "Ta oli meeldivalt ja ausalt fašistlik."

Napilt ei mäleta ülejäänud lauseid, aga selline tunne, et selle raamatu esimesed neli lehte kirjutasin ma unes oma peas kokku.

rrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrraba

rabarock


Laibach


Egon Nuter pani vett rotti.


Camp Hope, jämekaeljänkud ja mesimumm Puhh


Laibach


Laibach

Praegu just meenus, et pool tundi või nii enne kontserdil kokkukukkumist sain väga halvaendelise deja vu. See lajatas nagu väike pakike fakte, millest osad käisid mineviku kohta, osad tuleviku. Mineviku omad klappisid: sama seltskonnaga uuel kontserdil, kellega Dream Theateritki vaatamas sai käidud, ja.. nipet näpet asjad veel, kogu õhustik oli vastavuses, nagu ikka, tuttavlik, ei, pigem 'õige' kompositsioon. Tuleviku kohta rääkis tundmus, et täna nüüd varsti kohe on kaputt, süda jääb seisma ja bye bye birdie, et see ongi see maksimum lagi kuhuni ma elan ja nii ongi ette nähtud. Eks ma kohkusin ära, aga kes neid asju ikka väga tõsiselt võtab. Ja, söögu mind susi, aga mina mäletan, et ma näen neid sündimata dejavuusid unes, või päeval unistades/ennustades/oletades alateadlikult. Eniveis olin õnnelik kui pärast silmad lahti tegin. Sain Nägijaks, leidsin Jeesuse, Muhammedi ja Shiva. Not quite yet, sonny-boy.

Genesis, Helsingi

Sõitsime tallinna, läksime paadile ja põrutasime üle lahe. Laevas paar õlli sisse. Maabudes võeti Helsingi kesklinna perse murule ja Martelli konjanks nina ette. Sai siis päev läbi tiksutud ja napsutatud, vahepalaks suutsime kohaliku välikäimla, mis on ilgelt high-tech, sireenitama ja undama ajada, sest tahtsime ühe raha eest 2 korda käia. See on kaval automaatika, et kustutab kohe tule ära nii, et järgmine sittudagi ei näeks. See tehtud, asusime konsale, aga tuli ilmsiks, et mind ei lubata raamatutega kontserdialale. "Mees, kes teadis ussisõnu" ja mingi ingliskeelne seebikas kusjonks. Ju siis võisid ohtlikud olla. Hea küll, panime koti riidehoidu ja sisenesime.

Genesis oli super, parim mu elamustest. Mis ma muud ütlen, kui et ärge kunagi eestis enam midagi vaatamas käige. Minge välismaale. Konsa lõpulugude ajal tundsin, kuidas pohmakas mõjub ja hädasti oli vett vaja. Seda polnud. Täpikesed tulid silme ette, viimane, mis mäletan oli vist, et sakutasin isa jakist ja ütlesin, et mul käib pea ringi ja siis oli pilt taskus. Kui luugid lahti läksid, nägin maapinda vertikaalis enda ees, keegi hea inimene valas mulle vett pähe, soomekeelsed hõiked kutsusid abi ning kohe lohistasidki meedikud mind traumapunktitelki. Mäletan, et olin sellises õndsas pehmes pilves ja läbi une kuulsin natuke isegi bändi laval. Pärast isa rääkis, et ma olevat kaks korda pikali käinud, seda vahepealset püstitõusmist ma ei mäleta. Toibusin ja tänasin oma antud seisukorra kohta üllatavas heas inglise keeles kena naismeedikut ning suundusingi vaikselt välja. Tore päev oli, sündmusterohke. 7 punkti kaheksast.

Rise
Run
Feed
Ripen
Wound
Wither
Fall
Rise again


Chronology for survival


Ja nõnda ta ongi.

kägu ei kuku kännust kaugele

Jõin teisibä käoks end. Zavoodis ei võinud suitsu teha, see ajas veel rohkem jooma kuni lõpuks jõin end jõe äärde. Mingi tüüp pakkus küüti, aga sõitis kraavi. Kuskilt ilmus politsei, küsis ütlusi, aga tuju see ei morjendanud. Ja oligi hommik käes, aju pehme ja korraliku ristiinimesena otsustasime end Paide juua. Mõeldud tehtud! Paides oli palav ja see ajas jooma. Keegi hea inimene viitsis hiljem öösel meid kahte kakerdavat rotti auto peale võtta ja ümber Paide tiirutada, et rohkem alksi osta. Sellised inimesed ei kasva just puu otsas, ajas veel oma tuttava poodniku üles, et ta meile asju müüks. Maailm on ikka uperkuudis. Zavood ilma suitsuta ja Paides ei saand kohalike ossidega müradagi.

Käisin kasiinos ja mingi vene tüüp andis mulle lihtsalt 3 kilo. Ma ei jaganud matsu välja. Siiamaani ei jaga. Integratsioon toimub, isegi dialoogita.