Kaks kassi tulid mulle ukse taha, meelitasid, et ma naabrikõutsi sisse laseksin. No ja siis hakkasid nad ilmast ja elust rääkima, bioloogiast, anatoomilistest erinevustest ja võimalustest. Andsid mulle stsenaariumi raamatu kätte, et ma teemast mööda ei räägiks ja õiged küsimusi küsiksin. Seal oli dialoogi vormis kõik olemas. Mida rohkem ma ninapidi raamatust järge ajasin, seda vähem neid märkasin, kuni nad lõpuks ukselävelt kadunud olid. Kärmed kuradid.
Millega meenus, et paar ööd tagasi tirisid kassid, üks neist samune naabri oma, mind auklikuks, haakusid käte ja jalgade külge nagu klambrid, vingusin valust, vehkisin hullunult, aga pisikesed teravad hambad naha all järele ei andnud. Mõne aja pärast avastasin end põrandalt, kriimustusi täis, keha üleni valutamas tundega, nagu lasteaialapsed oleksid intellektuaalses vestluses piltlikult must žiletiteradega modifitseeritud teerulliga üle sõitnud.
Aga tänane külaskäik nende poolt, kes näisid nagu naabrikassi vanemad - animeeritud, kahel jalal seisvad, umbes kääbusinimese suurused - , oli peale seda, kui ma kahe transformer-metallmehe balletilist mõõgavõitlust oma tagahoovis vaatasin, mille tulemus oli juba ette ära määratud, fixed - hea ikka võitis. Iva oli selles, et ma olin andnud heale metallmehele kodu tagauksevõtme, lootes, et ta pärast naaseb. Tutkit. See oli hea pettusskeem nende poolt. Respect. Kuigi ma ei tea, milleks neile see võti? Äkki nad lihtsalt unustasid? Igatahes, kui üks metallikuhi lendles ja mõõgaga teise kõhu horisontaalselt avas, oli väljas päev. Tuppa minnes oli juba südaöö, inimesed magasid. Istusin maha ja vaatasin midagi telekast... mis see oli? Vist mingi alternatiivne maailma minust endast, üsna ruttu otsustasin, et olen piisavalt unine. Viimaks läksin ja sõin köögis kaks pannkooki juustuga.
Tuesday, January 23, 2007
Saturday, January 20, 2007
sild
Kloostrisse olid nunnad sisse kolinud. Viimane kord kui ma seal käisin, oli koht täiesti tühi, sai ronida üle aia ja minna sealt kaudu sillale. Seekord, minu imestuseks, kui olin jõudnud turnimisega punasest plekist küljekatuse äärele, nägin valgete väljaulatuvate rätik-mütsidega nunnasid hoovi peal jalutamas. Osad kiikusid, osad istusid liivakasti äärel, kõik olid äärmiselt vaiksed ja elegantsed. Ehmusin ära, et see suur kallis, majesteetlik vanaaegne hoone on lõpuks kasutusele uuesti võetud. Ei tea, mis seal vahepeal käis. Mingisugused unesõjad, et vaimulikkond sealt pages ja nüüd naases. Üritasin võimalikult aeglaste ja pehmete liigutustega küljekatuselt taganeda, et mitte palju lärmi teha.
Lõpuks pidingi minema ringiga sillale. Sealne õhkkond on alati olnud meeletult armas. Mitte nunnu-armas või roosa-armas, lihtsalt nostalgiliselt, südantlõhstavalt tuttav ja armas. Nagu kui sa suudaksid minna 10 aastat tagasi paika sinna ühtedest vähestest mälestustest, mis sul veel meeles on, kui jooksid mööda liivatolmust kaskedest ümbritsetud ummiktänavat ja ajasid palli taga, kui kõik oli veel kollasem ja aeg liikus aeglasemalt.
Õhtu oli vihmane ja mõnusalt sügiselik, tundsin märgade vahtralehtede kollast ja punast maitset suus. Kaugele polnud näha, sest pimedus sulas varjudega kiiresti kokku, kuigi eristada sai mitmeid-mitmeid inimsiluette. See oli lohutav, andis mõista, et ma polnud üksi. Sild ise oli metallist, mille ääred olid täkilised ja lõhenenud, õrnalt taimedega koos ning määrdunud, kuid see andiski talle intelligentse üldmulje. Ta kandis endas ka käputäis esteetilisi puuplaate, silla käsipuudele kinnitatult, kus mingid kirjutised reljeefselt sees olid. Väga ilus, sobis selle tumeda ilma tooniga.
Ma tean, et olen varem seal sillal olnud. Ma tean, et see mägi on midagi toomemäe sarnast, mingisuguse akadeemilise järelmaiguga, kõrgel, vaikne, aga seltskondlik, vihmane, udune, külmgi, aga kodune. Ma tean, et ma olen kunagi sealt sillast edasi läinud ja jõudnud suurtesse majadesse, sellistesse nagu Gotham City's on. Ebavajalikult suured majad, kus sees asuvad tähtsad asutused: raamatukogud, linnavalitsused, mingid vanad targad mehed, kes on sisulise tähtsusega minu rännakule, nad on andmas mulle mu järgmist vihjet. Mille kohta? Ma ei tea.
Lõpuks pidingi minema ringiga sillale. Sealne õhkkond on alati olnud meeletult armas. Mitte nunnu-armas või roosa-armas, lihtsalt nostalgiliselt, südantlõhstavalt tuttav ja armas. Nagu kui sa suudaksid minna 10 aastat tagasi paika sinna ühtedest vähestest mälestustest, mis sul veel meeles on, kui jooksid mööda liivatolmust kaskedest ümbritsetud ummiktänavat ja ajasid palli taga, kui kõik oli veel kollasem ja aeg liikus aeglasemalt.
Õhtu oli vihmane ja mõnusalt sügiselik, tundsin märgade vahtralehtede kollast ja punast maitset suus. Kaugele polnud näha, sest pimedus sulas varjudega kiiresti kokku, kuigi eristada sai mitmeid-mitmeid inimsiluette. See oli lohutav, andis mõista, et ma polnud üksi. Sild ise oli metallist, mille ääred olid täkilised ja lõhenenud, õrnalt taimedega koos ning määrdunud, kuid see andiski talle intelligentse üldmulje. Ta kandis endas ka käputäis esteetilisi puuplaate, silla käsipuudele kinnitatult, kus mingid kirjutised reljeefselt sees olid. Väga ilus, sobis selle tumeda ilma tooniga.
Ma tean, et olen varem seal sillal olnud. Ma tean, et see mägi on midagi toomemäe sarnast, mingisuguse akadeemilise järelmaiguga, kõrgel, vaikne, aga seltskondlik, vihmane, udune, külmgi, aga kodune. Ma tean, et ma olen kunagi sealt sillast edasi läinud ja jõudnud suurtesse majadesse, sellistesse nagu Gotham City's on. Ebavajalikult suured majad, kus sees asuvad tähtsad asutused: raamatukogud, linnavalitsused, mingid vanad targad mehed, kes on sisulise tähtsusega minu rännakule, nad on andmas mulle mu järgmist vihjet. Mille kohta? Ma ei tea.
Sunday, January 14, 2007
wreckage dimensional
Kell on kuskil südaöö ja 03.00 vahel, asukohaks sõbra auto. Eelnevalt tarbitud alkoholi kogus jääb täpsest mõõdust ilma, lihtsalt ei mäleta. umbes 1 liiter jägermeistrit 3 peale ja näkku ligi... 4 liitrit lahjat õlut.
Kahe peale nelja inimese kuhi muru. Muusikaks Tool.
Hakkasin omaette lalisema, olles ise sellest teadlik, kuid pidades seda loomulikuks. Elasin situatsioone peas läbi, ütlesin et "muidugi, muidugi", "Ah, mis siis. Ära aja." ja muud sellist, seda kõike üsna pikalt. Need ei olnud vastused kellelegi meie autost, ei saanud olla, sest kõik trippisid omaette. Ja pidevalt uurisin kuhu see tüdruk tagaistmelt kadunud on, keda seal tegelikult polnud.
Teiseks oli pidev tunne, et ma ei viibi autos. 3/4 sellest ajureisist arvasin, et olen kuskil mujal, suures avaras ruumis või õues või baaris.
Hommikul ärkasime juhipoolsele aknale tampimise ja valju nõudvate hüüatuste peale "Kas te olete lolliks läinud, vä!? Kas te olete lolliks läinud, vä!?". Enne, kui ma jõudsin toibuda, käis peast läbi allunud mõte, et ju vist olemegi lolliks läinud. Hõikaja oli autojuhi õde, kelle maja ees me parkisime. Ta oli hommikust suitsu rõdul teinud ja autojuht Kaidole helistanud, kui kuulis telefoni helinat ja nägi, et uduste akendega auto kõrval maas vedelebki agregaat, mis tirinat teeb. Kaido ise magas kindad käes, käed roolil, pea norus segamatult, isegi kui auto vapralt öö läbi käis. Kust see telefon sinna küll sai? Lolliks olime läinud.
Mujalolekutunne kestis veel järgmine päevgi, kui õhtul 6-7 paiku bussiga koju sõitsin. Tahtsin jätkuvalt suitsu ette panna või kusele minna, eeldades, et olen kuksil õues või tagasi sõbra autos. Lisaks nägin kummalisi asju. Näiteks tundus mingi kägar bussi laeäärses pakihoidjariiulis valge suure näona, kes laiade silmadega mind puuris ja kohut pidas. Buss oli muidugi pime ja vaikne, inimesi oli vähe, klappides käis üsna monotoonne ja psühhedeelne stoner/desert rocki, või nagu osad kutsuvad seda atmospheric sludge muusika - Neurosis'e üks album. Langesin aeg-ajalt unetaolisesse transsi.
Üldmulje oli muidugi meeldiv, kuigi väsitav. Meeldivalt huvitav.
Kahe peale nelja inimese kuhi muru. Muusikaks Tool.
Hakkasin omaette lalisema, olles ise sellest teadlik, kuid pidades seda loomulikuks. Elasin situatsioone peas läbi, ütlesin et "muidugi, muidugi", "Ah, mis siis. Ära aja." ja muud sellist, seda kõike üsna pikalt. Need ei olnud vastused kellelegi meie autost, ei saanud olla, sest kõik trippisid omaette. Ja pidevalt uurisin kuhu see tüdruk tagaistmelt kadunud on, keda seal tegelikult polnud.
Teiseks oli pidev tunne, et ma ei viibi autos. 3/4 sellest ajureisist arvasin, et olen kuskil mujal, suures avaras ruumis või õues või baaris.
Hommikul ärkasime juhipoolsele aknale tampimise ja valju nõudvate hüüatuste peale "Kas te olete lolliks läinud, vä!? Kas te olete lolliks läinud, vä!?". Enne, kui ma jõudsin toibuda, käis peast läbi allunud mõte, et ju vist olemegi lolliks läinud. Hõikaja oli autojuhi õde, kelle maja ees me parkisime. Ta oli hommikust suitsu rõdul teinud ja autojuht Kaidole helistanud, kui kuulis telefoni helinat ja nägi, et uduste akendega auto kõrval maas vedelebki agregaat, mis tirinat teeb. Kaido ise magas kindad käes, käed roolil, pea norus segamatult, isegi kui auto vapralt öö läbi käis. Kust see telefon sinna küll sai? Lolliks olime läinud.
Mujalolekutunne kestis veel järgmine päevgi, kui õhtul 6-7 paiku bussiga koju sõitsin. Tahtsin jätkuvalt suitsu ette panna või kusele minna, eeldades, et olen kuksil õues või tagasi sõbra autos. Lisaks nägin kummalisi asju. Näiteks tundus mingi kägar bussi laeäärses pakihoidjariiulis valge suure näona, kes laiade silmadega mind puuris ja kohut pidas. Buss oli muidugi pime ja vaikne, inimesi oli vähe, klappides käis üsna monotoonne ja psühhedeelne stoner/desert rocki, või nagu osad kutsuvad seda atmospheric sludge muusika - Neurosis'e üks album. Langesin aeg-ajalt unetaolisesse transsi.
Üldmulje oli muidugi meeldiv, kuigi väsitav. Meeldivalt huvitav.
"Survivor" Chuck Palahniuk
The risk of being famous is you have to take levothyroxine sodium to stay thin. Yes, you have your central nervous system to worry about. There's the insomnia. Your metabolism ramps up. Your heart pounds. You sweat. You're nervous all the time, but you look terrific.
Just remember your heart is only beating so you can be a regular dinner quest at the White House.
Your central nervous system is just so you can address the UN General Assambly.
Amphetamines are the most American drug. You get so much done. You look terrific, and your middle name is Accomplishment.
Your thyroid shuts down natural production of thyroxine.
But you still look terrific. And you are, you're the American Dream. You are the constant-growth economy.
The people out there looking for a leader, they want vibrant. They want massive. They want dynamic. Nobody wants a little skinny god. They want a thirty-inch drop between your chest and waist sizes. Big pecs. Long legs. Cleft chin. Big calves.
They want more than human.
They want larger than life size.
Nobody wants just anatomically correct.
People want anatomical enhancement. Surgically augmented. New and improved. Silicone-implanted. Collagen-injected.
People shopping for messiah want quality. Nobody is going to follow a loser. When it comes to choosing a saviour, they won't settle for just a human being.
People are looking for how to put everything together. They need an unified field theory that combines glamour and holiness, fashion and spirituality. People need to reconcile being good and being good-looking.
Did prepetual happiness in the Garden of Eden maybe get so boring that eating the apple was justified?
Because the only difference between a suicide and a martyrdom really is the amount of press coverage.
If a tree falls in the forest and nobody is there to hear it, doesn't it just lie there and rot?
And if Christ had died from a barbiturate overdose, alone on the bathroom floor, would He be in Heaven?
Just remember your heart is only beating so you can be a regular dinner quest at the White House.
Your central nervous system is just so you can address the UN General Assambly.
Amphetamines are the most American drug. You get so much done. You look terrific, and your middle name is Accomplishment.
Your thyroid shuts down natural production of thyroxine.
But you still look terrific. And you are, you're the American Dream. You are the constant-growth economy.
The people out there looking for a leader, they want vibrant. They want massive. They want dynamic. Nobody wants a little skinny god. They want a thirty-inch drop between your chest and waist sizes. Big pecs. Long legs. Cleft chin. Big calves.
They want more than human.
They want larger than life size.
Nobody wants just anatomically correct.
People want anatomical enhancement. Surgically augmented. New and improved. Silicone-implanted. Collagen-injected.
People shopping for messiah want quality. Nobody is going to follow a loser. When it comes to choosing a saviour, they won't settle for just a human being.
People are looking for how to put everything together. They need an unified field theory that combines glamour and holiness, fashion and spirituality. People need to reconcile being good and being good-looking.
Did prepetual happiness in the Garden of Eden maybe get so boring that eating the apple was justified?
Because the only difference between a suicide and a martyrdom really is the amount of press coverage.
If a tree falls in the forest and nobody is there to hear it, doesn't it just lie there and rot?
And if Christ had died from a barbiturate overdose, alone on the bathroom floor, would He be in Heaven?
Saturday, January 13, 2007
Subscribe to:
Posts (Atom)