In Little Red Riding Hood and the Wolf, the wolf enters the grandmother's house and devours her before putting on her clothes in order to eat Little Red Riding Hood next. Riding Hood is not disturbed however, and calmly pulls a pistol out of her knickers and shoots the wolf ("The small girl smiles/Her eyelid flickers/She whips a pistol from her knickers/She aims it at the creature's head and BANG! BANG! BANG! she shoots him... dead.") - yielding her a new wolfskin coat.
In The Three Little Pigs, the wolf quickly blows down the houses of straw and sticks, devouring the first two pigs. The third house of bricks is too strong, so the wolf resolves to come back that evening with dynamite. The third pig has other plans, however, and asks Little Red Riding Hood to come and deal with the wolf. Ever the sharpshooter, Red Riding Hood gains a second wolfskin coat and a pigskin traveling case.
Friday, May 30, 2008
Monday, May 26, 2008
Trepp
Isal oli surmav tõbi. Iga päevaga, iga hetkega mädanes ta keha rohkem ja rohkem, vaim ja mõistus nõrgenesid, tuhmusid.
Ükspäev, trepist alla minnas, üritas ta mulle midagi öelda. Seisin trepikoja üleval ja vaatasin järjest süveneva kurbusega ta vaevalist lonkamist, läbi hirmsate pingutuste aste aste haaval jõudis ta alumisele korrusele lähemale. Nüüd ei olnud jutt enam päevadest, vaid tundidest. Just üleval korrusel olles, oma toas arvuti taga istudes suutis ta veel mu emale midagi võib-olla tähtsat, võib-olla sentimentaalset, võib-olla lihtsalt kurba öelda. Ema jooksis minu tuppa ja ütles palavikulisel, tungival moel, maneeril, millisel polnud ma teda kunagi varem näinud: "Kui sa kohe ühendust vabaks ei tee, siis.. Isal on vaja ühendust, kohe." See ei olnud ähvardus või käsk, see oli surve mu südametunnistusele, selline surve, mis oli peaaegu võõras. Ja mul vilkus silme ees aeg, kui olin umbes üheksane, jooksin õega mööda maja, ja kisasin-karjusin mänguliselt, nii üleannetult, et ema läbi pisarate ähvardas kodust ära minna, kui me kohe järgi ei jäta. Ja kui ta nagist oma jopet hakkas võtma, tekkis mul selline hirm ja kaitsetuse tunne, et hakkasin nutma. Hakkasin nutma, sest sain aru oma süüst. Nagu oleks keegi üritanud mind mu kookonist välja rebida kuiva kosmilisse üksindusse, ja mitte sellepärast, et oli õige aeg minna, vaid sellepärast, et olin süüdi.
Nüüd tundsin ma täpselt samuti.
"Mis ühendust? Interneti, või...? Kas telefoni?" Olin hämmelduses. Tõmbasin igaks juhuks kõik juhtmed stepslist välja ja lülitasin mobiili kinni. Nägin läbi koridori isa tuppa: ta istus arvuti taga, ema seisis ta kõrval, käsi õla peal. Teadsin, et need on veel viimased hetked tal midagi sügavat öelda, saladusi puistata, oma elu kokku võtta, amastust avaldada, midaiganes. Ma ei julgenud sellest hetkest osa võtta, just nagu ma ei julgenud oma vanaema surma korral allkorrusele minna ja vaadata pealt, kuidas meedikud teda elustada püüavad. Tundsin, et ma ei ole selles osaline. Tahtsin tunda, et ma ei oleks selles osaline. Tegin endast eemaloleva, eraldatud kõrvalvaatleja, peitusin maski taha. Tahtsin neid inimesi mitte tunda, keda ma tunnen ja kes surevad. Ja seal vaadates läbi kahe ukse ja koridori isa tuppa, tundsin, et ma ei ole osaline selles hetkes, selles võib-olla tähtsas, võib-olla tundelises infos, mida isa võis jagada oma toas. Aga mida olekski ühel sureval mehel öelda? Mida suudaksin mina öelda, kui jätan oma perekonna maha ennast leinama, olles isegi veel šokis sellest vägivaldsest tõvest, mis mu keha lihunikuna raiub. Kõhedust tekitas see, et isa ei näidanud oma šokki välja, ta huuled ja suu väljendasid lausa rahulolevalt naeratust, kulmdest ja otsmikult reetsid näojooned siiski valu ja paratamatust.
Ma ei tea miks, aga nüüd harjutasin ma basskitarri all keldris, kohas, mida ma alati olen jubedaks pidanud, surmalehaga ja rottidest puretud. See on külm ja niiske koht, isegi tulede sisselülitamise järel domineerib pimedus ja kahtlus kogu keldri viies ruumis, ruumides, kus asetsevad kompotid, rehad, briketikotid ja räämas veetorustik. Istusin otse meie punase keskkütte katla ette, torkasin juhtme, mis ühest küljest kitarris oli, katlasse. Ja nii ma seal harjutasin, ning mõtlesin treppipidi maja teistele korrustele viiva puust, pooleldi mädaneva ukse poole vaadates, kaua isa veel olemas on. Mõte sellest, kui perekonna pea, tüvi, juurestik lihtsalt ära kaob, on midagi äärmiselt kurba ja nurkasuruvat. Perest kui kenast tukslevast taimest saab lihtsalt mingi kooma langenud hingamisaparaatidega vastu põrandat surutud umbrohi. Miskit poolikut, poolring või suits ilma tuleta. Nagu rahvas, kellel pole minevikku, ja seega lootust tulevikule, - mingi elav ja sihti otsiv kompleks ex nihilo, mis kunagi ometigi oli, aga kes nüüd oma vartest katki on ja ei leia ennast.
Ja ta peatus ühel astmel ning pomises midagi. Ma ei saanud aru, ja ilmselt sai ta isegi aru, et ma ei saanud aru, sest ta üritas uuesti, suurema pingutusega. Ta pea oli juba nagu 110-aastasel, huuled lõhkised, silmad koopas ning kogu näomass nagu plastiliin vajunud gravitatsioonist väsinuna põranda poole justkui sulaks ta üleni. Värisevate kätega, pooleldi trepipiidale toetudes, köhis ta veidi, tõmbas hinge ja pobises uuesti, ning siis naeratas õrnalt.
"vrpn.. hghmgmhmhg..."
Ma jäin seisma ja üritasin mõelda, mida see häälitsus võis tähendada. Ta jätkas oma pikka teekonda trepil allkorrusele.
"Kas sa mõtlesid "vedruga"?" küsisin lõpuks häälitsuse osad peas kokku sobitanult. Isa noogutas naeratades. Olin natuke rõõmus, et sain teada, mida ta ütles. Selle sõna tähendus ja kontekst jäid aga sama krüptiliseks kui kogu tema haiguse tekkelugu.
Kui isa allkorrusele jõudis, tulin ma trepi keskkohta, mis andis mulle ühtlasi ülevaate nii esimesest kui teisest korrusest, kuna meie trepp teeb keskel 180-kraadise terava pöörde. Ema ja õde olid teisel korrusel, isa all koridoris, toetudes ühe käega jalutuskepile, teisega kapile. See oli hetk, mida ma peast ei suuda heita. Tema aeg jõudis kätte. Isa kukkus maha ja hakkas tõmblema, ta vorm moondus nagu oleks naha all keev ja mullitav laava, näo osad paisusid ja mullid allpool nähtavat pinda libisesid mööda siskonda nagu mõned mutukad, kes naha all jookseksid. Ta käed ja jalad väänlesid ja lõpuks need polnudki enam ta käed ja jalad, vaid lihtsalt mingi aine, mis kunagi omas kuju. Krambid moondusid lainetusteks, toimus midagi, mis sarnanes degeneratsioonile; feetuseks, algaineks saamisele läbi mõne arhetüüpse puhastustule, mida pelgalt vaadatagi oli valus.
"Kas me ei peaks midagi tegema?" nõudsin emalt oma helkivate silmadega. Ta vaikis. "Kiirabi kutsuma või midagi..."
Ja siis mõistsin, et veel hullem oleks pikendada piinu tehislikult teda elus hoides. Vaatasin, kuidas ta maas väänles ja kisas kriiskavalt läbi naha, sest suud polnud tal enam vormiliselt olemas. Nagu oleks keegi kartulikotis kinniseotult ja tropp suus väljapääsmist nõudes vehklenud, nõnda vehkles tema oma nahas vangis sulava sisuna, et lihtsalt surra ja asjaga ühele poole saada.
Ja hetk hiljem oli ta mu juures, püsti, vormis, nägu paistes ning proportsioonist väljas nagu alaarenenud pidalitõbisel. Ta palus mult klaasikildu, et ta saaks oma paisunud huuled lahti lõigata, et ta saaks jälle hingata ja rääkida. Ema ja õde nutsid, aga ei söendanud liigutada. Andsin talle klaasikillu. Vaatasin korraks küsivalt emale otsa, ja tagasi vaadates nägin, kuidas isa tõmbas mõlemal käsivarrel veenid läbi ja vehkis kätega ja pigistas neid, et nad kiiremini ja tugevamini pritsiksid. Taganesin trepist ülesse ja jälgisin, kuidas vastassein helepunaste, justkui lahjendatud verepritsmetega kattus. Tundsin end nagu Plato kirjelduses maailmast, kus näen vaid varje seintel ja tõlgendan nendest kogu reaalsust, kogu elu. Ja ma ei tahtnudki enam teada, mis nendele varjudele vastavad. Istusin maha ja üritasin kogu seda juhtunud fookusesse seada. Ja jõudsin järeldusele, et see oli üks vapramaid tegusid, mida ma näinud olen. Ning siis tundsin kohutavat üksildust.
Ükspäev, trepist alla minnas, üritas ta mulle midagi öelda. Seisin trepikoja üleval ja vaatasin järjest süveneva kurbusega ta vaevalist lonkamist, läbi hirmsate pingutuste aste aste haaval jõudis ta alumisele korrusele lähemale. Nüüd ei olnud jutt enam päevadest, vaid tundidest. Just üleval korrusel olles, oma toas arvuti taga istudes suutis ta veel mu emale midagi võib-olla tähtsat, võib-olla sentimentaalset, võib-olla lihtsalt kurba öelda. Ema jooksis minu tuppa ja ütles palavikulisel, tungival moel, maneeril, millisel polnud ma teda kunagi varem näinud: "Kui sa kohe ühendust vabaks ei tee, siis.. Isal on vaja ühendust, kohe." See ei olnud ähvardus või käsk, see oli surve mu südametunnistusele, selline surve, mis oli peaaegu võõras. Ja mul vilkus silme ees aeg, kui olin umbes üheksane, jooksin õega mööda maja, ja kisasin-karjusin mänguliselt, nii üleannetult, et ema läbi pisarate ähvardas kodust ära minna, kui me kohe järgi ei jäta. Ja kui ta nagist oma jopet hakkas võtma, tekkis mul selline hirm ja kaitsetuse tunne, et hakkasin nutma. Hakkasin nutma, sest sain aru oma süüst. Nagu oleks keegi üritanud mind mu kookonist välja rebida kuiva kosmilisse üksindusse, ja mitte sellepärast, et oli õige aeg minna, vaid sellepärast, et olin süüdi.
Nüüd tundsin ma täpselt samuti.
"Mis ühendust? Interneti, või...? Kas telefoni?" Olin hämmelduses. Tõmbasin igaks juhuks kõik juhtmed stepslist välja ja lülitasin mobiili kinni. Nägin läbi koridori isa tuppa: ta istus arvuti taga, ema seisis ta kõrval, käsi õla peal. Teadsin, et need on veel viimased hetked tal midagi sügavat öelda, saladusi puistata, oma elu kokku võtta, amastust avaldada, midaiganes. Ma ei julgenud sellest hetkest osa võtta, just nagu ma ei julgenud oma vanaema surma korral allkorrusele minna ja vaadata pealt, kuidas meedikud teda elustada püüavad. Tundsin, et ma ei ole selles osaline. Tahtsin tunda, et ma ei oleks selles osaline. Tegin endast eemaloleva, eraldatud kõrvalvaatleja, peitusin maski taha. Tahtsin neid inimesi mitte tunda, keda ma tunnen ja kes surevad. Ja seal vaadates läbi kahe ukse ja koridori isa tuppa, tundsin, et ma ei ole osaline selles hetkes, selles võib-olla tähtsas, võib-olla tundelises infos, mida isa võis jagada oma toas. Aga mida olekski ühel sureval mehel öelda? Mida suudaksin mina öelda, kui jätan oma perekonna maha ennast leinama, olles isegi veel šokis sellest vägivaldsest tõvest, mis mu keha lihunikuna raiub. Kõhedust tekitas see, et isa ei näidanud oma šokki välja, ta huuled ja suu väljendasid lausa rahulolevalt naeratust, kulmdest ja otsmikult reetsid näojooned siiski valu ja paratamatust.
Ma ei tea miks, aga nüüd harjutasin ma basskitarri all keldris, kohas, mida ma alati olen jubedaks pidanud, surmalehaga ja rottidest puretud. See on külm ja niiske koht, isegi tulede sisselülitamise järel domineerib pimedus ja kahtlus kogu keldri viies ruumis, ruumides, kus asetsevad kompotid, rehad, briketikotid ja räämas veetorustik. Istusin otse meie punase keskkütte katla ette, torkasin juhtme, mis ühest küljest kitarris oli, katlasse. Ja nii ma seal harjutasin, ning mõtlesin treppipidi maja teistele korrustele viiva puust, pooleldi mädaneva ukse poole vaadates, kaua isa veel olemas on. Mõte sellest, kui perekonna pea, tüvi, juurestik lihtsalt ära kaob, on midagi äärmiselt kurba ja nurkasuruvat. Perest kui kenast tukslevast taimest saab lihtsalt mingi kooma langenud hingamisaparaatidega vastu põrandat surutud umbrohi. Miskit poolikut, poolring või suits ilma tuleta. Nagu rahvas, kellel pole minevikku, ja seega lootust tulevikule, - mingi elav ja sihti otsiv kompleks ex nihilo, mis kunagi ometigi oli, aga kes nüüd oma vartest katki on ja ei leia ennast.
Ja ta peatus ühel astmel ning pomises midagi. Ma ei saanud aru, ja ilmselt sai ta isegi aru, et ma ei saanud aru, sest ta üritas uuesti, suurema pingutusega. Ta pea oli juba nagu 110-aastasel, huuled lõhkised, silmad koopas ning kogu näomass nagu plastiliin vajunud gravitatsioonist väsinuna põranda poole justkui sulaks ta üleni. Värisevate kätega, pooleldi trepipiidale toetudes, köhis ta veidi, tõmbas hinge ja pobises uuesti, ning siis naeratas õrnalt.
"vrpn.. hghmgmhmhg..."
Ma jäin seisma ja üritasin mõelda, mida see häälitsus võis tähendada. Ta jätkas oma pikka teekonda trepil allkorrusele.
"Kas sa mõtlesid "vedruga"?" küsisin lõpuks häälitsuse osad peas kokku sobitanult. Isa noogutas naeratades. Olin natuke rõõmus, et sain teada, mida ta ütles. Selle sõna tähendus ja kontekst jäid aga sama krüptiliseks kui kogu tema haiguse tekkelugu.
Kui isa allkorrusele jõudis, tulin ma trepi keskkohta, mis andis mulle ühtlasi ülevaate nii esimesest kui teisest korrusest, kuna meie trepp teeb keskel 180-kraadise terava pöörde. Ema ja õde olid teisel korrusel, isa all koridoris, toetudes ühe käega jalutuskepile, teisega kapile. See oli hetk, mida ma peast ei suuda heita. Tema aeg jõudis kätte. Isa kukkus maha ja hakkas tõmblema, ta vorm moondus nagu oleks naha all keev ja mullitav laava, näo osad paisusid ja mullid allpool nähtavat pinda libisesid mööda siskonda nagu mõned mutukad, kes naha all jookseksid. Ta käed ja jalad väänlesid ja lõpuks need polnudki enam ta käed ja jalad, vaid lihtsalt mingi aine, mis kunagi omas kuju. Krambid moondusid lainetusteks, toimus midagi, mis sarnanes degeneratsioonile; feetuseks, algaineks saamisele läbi mõne arhetüüpse puhastustule, mida pelgalt vaadatagi oli valus.
"Kas me ei peaks midagi tegema?" nõudsin emalt oma helkivate silmadega. Ta vaikis. "Kiirabi kutsuma või midagi..."
Ja siis mõistsin, et veel hullem oleks pikendada piinu tehislikult teda elus hoides. Vaatasin, kuidas ta maas väänles ja kisas kriiskavalt läbi naha, sest suud polnud tal enam vormiliselt olemas. Nagu oleks keegi kartulikotis kinniseotult ja tropp suus väljapääsmist nõudes vehklenud, nõnda vehkles tema oma nahas vangis sulava sisuna, et lihtsalt surra ja asjaga ühele poole saada.
Ja hetk hiljem oli ta mu juures, püsti, vormis, nägu paistes ning proportsioonist väljas nagu alaarenenud pidalitõbisel. Ta palus mult klaasikildu, et ta saaks oma paisunud huuled lahti lõigata, et ta saaks jälle hingata ja rääkida. Ema ja õde nutsid, aga ei söendanud liigutada. Andsin talle klaasikillu. Vaatasin korraks küsivalt emale otsa, ja tagasi vaadates nägin, kuidas isa tõmbas mõlemal käsivarrel veenid läbi ja vehkis kätega ja pigistas neid, et nad kiiremini ja tugevamini pritsiksid. Taganesin trepist ülesse ja jälgisin, kuidas vastassein helepunaste, justkui lahjendatud verepritsmetega kattus. Tundsin end nagu Plato kirjelduses maailmast, kus näen vaid varje seintel ja tõlgendan nendest kogu reaalsust, kogu elu. Ja ma ei tahtnudki enam teada, mis nendele varjudele vastavad. Istusin maha ja üritasin kogu seda juhtunud fookusesse seada. Ja jõudsin järeldusele, et see oli üks vapramaid tegusid, mida ma näinud olen. Ning siis tundsin kohutavat üksildust.
Sunday, May 25, 2008
Saturday, May 17, 2008
just stupid
Your "They can have my gun when they pry it from my cold, dead fingers" bumper sticker is just going to make you look stupid when the Russians parachute out of the sky with AK-47s, mow you down and actually do pry your gun from your cold, dead fingers.
Monday, May 12, 2008
hiljaks
Mõtlesin, et kirjutaks midagi oma sünnipäeva puhul oma sünnipäeva päeval kah, aga jäin kahe tunniga hiljaks. Järgmine kord ehk.
Friday, May 02, 2008
Bite the hand that feeds you
Bite the hand that feeds you
Ilma käteta missid, puuripõrandal veerev jäse. Do I smell a bit of King's atmosphere?
"She was always bringing around the stray cats," said neighbor Monica Mora, 36. "She loves animals." Kõlab nagu tagaigatsev karje mingi kosmilise õigluse järele. Miks nad arvavad, et natuuri huvitab triviaalsus? Kedagi ei huvita. You are food, but you are saved, nagu Clutch selle sõnastab. Headus ja eetika on sinu konstruktsioonid, seega on see sinu ülesanne need teistele selgeks õpetada, kui sa ei suuda, siis... Kel võim, sel õigus - seekord oli õigus lõvil. You failed. Aga võta ikka vaeseid kiisusid tuppa sooja, piima saad neile ühe käega kah valada. Ikka läbi kaotatud käte tähtede poole!
Ilma käteta missid, puuripõrandal veerev jäse. Do I smell a bit of King's atmosphere?
"She was always bringing around the stray cats," said neighbor Monica Mora, 36. "She loves animals." Kõlab nagu tagaigatsev karje mingi kosmilise õigluse järele. Miks nad arvavad, et natuuri huvitab triviaalsus? Kedagi ei huvita. You are food, but you are saved, nagu Clutch selle sõnastab. Headus ja eetika on sinu konstruktsioonid, seega on see sinu ülesanne need teistele selgeks õpetada, kui sa ei suuda, siis... Kel võim, sel õigus - seekord oli õigus lõvil. You failed. Aga võta ikka vaeseid kiisusid tuppa sooja, piima saad neile ühe käega kah valada. Ikka läbi kaotatud käte tähtede poole!
Thursday, May 01, 2008
Subscribe to:
Posts (Atom)
