Friday, December 28, 2007
Wednesday, December 05, 2007
Monday, December 03, 2007
scary as fuck
Ja kui ma jõudsin laagrisse, mis nägi välja Jesus Camp'i, puuraidurite magala ja metsistunud ufo crash-site'i ristsugutisena, sain ma aru, et siit ei tule head nahka. Tee sellesse sügavasse metsa oli asfaltist ja nii suurte tõusude ja mõõnadega, et kui maasturi roolis olnud kristlasest vanemabi kavalalt, kuid õudsalt naeratades gaasi andis, tundus sõit sihtpunkti nagu Chute-The-Chute Goes to Hell.
Muidugi enne seda kohutavat elamust suutsin ma lasta ennast isal-emal ära rääkida, et lähen sinna 20:05 algavasse usuteaduse loengusse, või pigem mitte nagu loengusse, vaid kristlastest fundamentalistide tutvustavasse värbamisrühma. Meie esimene ülesanne oli auditooriumi ees oma patte kahetseda. Ma ütlesin midagi nagu "ma ei kahetse pattu, eriti veel avalikult, eriti veel jumala ees, eriti veel neid, mida ma pole teinud". Aga see kõik tuli üsna läbi pisarate ja ei kõlanud üldsegi mitte usutavana. Noh, ja tagatipuks oli õde leidnud endale mingi vahetusõpilasena järgmise usufanaatiku, kelle ta koju tõi ja kuulutas, et ta hakkab nüüd siin elama. Hunt lambanahs, see sillerdas juba esimesest pilgust talle näkku vaadates vastu. Mida ta tahtis siit, miks ta siin oli? Mingi lakitud euro-tiinekas-kaubamaja-riided-only-jeesuse-rahu-olgu-minuga tont. Hiljem muidugi selgus see asjaolu, mis teda siia tõi ja see polnud mitte üldse üllatav.
Kui jõudsime laagrisse, oli taevas pime. Mitte, et me kaua oleksime sõitnud, vaid mets oli nii kõver ja sügav, et päike ei paistnud enam läbi. Ühes laagri otsas oli jaanitule moodi lõke ja napilt riides usuhullud tantsisid selle ümber. Üks vanem ja kogukam proua tuli minu juurde, laialt naeratades, ja tahtis meid majja juhatada. Majja, kus pidi hakkama tund-loeng-palvetus-ohverdus. Noh, ma siis hakkasin deklareerima, hästi diplomaatiliselt, et "olen siin kui vabakuulaja, ja patte ma ei kahetse, et kas see oleks okay? Ma ainult vaatan tagareast, teen märkemeid. Näe! Mul on märkmeplokk kah käes. Ma olen nagu ajakirjanik eks, sobib? Ma ei usu Jeesusesse." Ja mammi, ikka veel naeratades, tuli lähemale ning hakkas rusikaga mu südame kohale vajutama. Tundsin odava triki kaugelt ära ja põiklesin kõrvale: "hei! Mul on nõrk süda, ära tee. Ära, ära tee!" - "'Ära tee?' Ärge tehke! Teieta mind!" käratas see ohtlikult kogukas mammi, tema näole langes kusagil asuva tundmatu valgusallika varjumisest vari.
"Teie, jah. Ärge tehke, palun. Mul ei ole Jeesust südames." Nüüd tekkis juba tunne, nagu oleksin mesilaspesas ausa näoga hõiganud, et teie mesi maitseb kui sitt. Ümbritsevad usuinimesed jätsid sumistamise, jäid vaikseks ja lõkke ümber karglevad poolmetsalised vaatasid hämmelduses meie poole. Alguses sosistas mu tädi mulle midagi ja üritas mõista anda, et pastakat ja kirjutusplokki pole vist väga mõistlik hetkel käes hoida, justkui ma oleksin laagritäie inimsööjate keskel ilma kavatsuseta pearooga maitsta. Või AA koosolekul vaikselt nurgas istunud, märkmeid teinud ning hiljem irvitavalt väitnud, et olen hoopis karsklane. Siis tuli vanaema pragades minu juurde ja ütles, et "Toomas, mis nalja sa teed. Lõpeta see karneval kohe ära." Ma olin liiga löödud kogu sellest ülekohtust, et ennast normaalse inimese kombel õigustama hakata. Ma hüppasin vanaemale põhimõtteliselt näkku ja hakkasin lollaka ilmega ahvi imiteerima "Huu-haa, huu-haa, ökk, ökk, huu-haa! Karneval? ökk..." ja lõpuks jäid sõnad kurku kinni. Peale natukest aega tuli isagi minu juurde ja ütles, et tal on hirm ja et me peaksime lahkuma. Olin jäägitult nõus.
Ja pärast mõtlesin, et kurat, selline hirm on ikka inimeste ees, kes peavad enesest mõistetavaks rääkida olenditega, keda pole olemas. 21. sajandil! Ae!?
Muidugi enne seda kohutavat elamust suutsin ma lasta ennast isal-emal ära rääkida, et lähen sinna 20:05 algavasse usuteaduse loengusse, või pigem mitte nagu loengusse, vaid kristlastest fundamentalistide tutvustavasse värbamisrühma. Meie esimene ülesanne oli auditooriumi ees oma patte kahetseda. Ma ütlesin midagi nagu "ma ei kahetse pattu, eriti veel avalikult, eriti veel jumala ees, eriti veel neid, mida ma pole teinud". Aga see kõik tuli üsna läbi pisarate ja ei kõlanud üldsegi mitte usutavana. Noh, ja tagatipuks oli õde leidnud endale mingi vahetusõpilasena järgmise usufanaatiku, kelle ta koju tõi ja kuulutas, et ta hakkab nüüd siin elama. Hunt lambanahs, see sillerdas juba esimesest pilgust talle näkku vaadates vastu. Mida ta tahtis siit, miks ta siin oli? Mingi lakitud euro-tiinekas-kaubamaja-riided-only-jeesuse-rahu-olgu-minuga tont. Hiljem muidugi selgus see asjaolu, mis teda siia tõi ja see polnud mitte üldse üllatav.
Kui jõudsime laagrisse, oli taevas pime. Mitte, et me kaua oleksime sõitnud, vaid mets oli nii kõver ja sügav, et päike ei paistnud enam läbi. Ühes laagri otsas oli jaanitule moodi lõke ja napilt riides usuhullud tantsisid selle ümber. Üks vanem ja kogukam proua tuli minu juurde, laialt naeratades, ja tahtis meid majja juhatada. Majja, kus pidi hakkama tund-loeng-palvetus-ohverdus. Noh, ma siis hakkasin deklareerima, hästi diplomaatiliselt, et "olen siin kui vabakuulaja, ja patte ma ei kahetse, et kas see oleks okay? Ma ainult vaatan tagareast, teen märkemeid. Näe! Mul on märkmeplokk kah käes. Ma olen nagu ajakirjanik eks, sobib? Ma ei usu Jeesusesse." Ja mammi, ikka veel naeratades, tuli lähemale ning hakkas rusikaga mu südame kohale vajutama. Tundsin odava triki kaugelt ära ja põiklesin kõrvale: "hei! Mul on nõrk süda, ära tee. Ära, ära tee!" - "'Ära tee?' Ärge tehke! Teieta mind!" käratas see ohtlikult kogukas mammi, tema näole langes kusagil asuva tundmatu valgusallika varjumisest vari.
"Teie, jah. Ärge tehke, palun. Mul ei ole Jeesust südames." Nüüd tekkis juba tunne, nagu oleksin mesilaspesas ausa näoga hõiganud, et teie mesi maitseb kui sitt. Ümbritsevad usuinimesed jätsid sumistamise, jäid vaikseks ja lõkke ümber karglevad poolmetsalised vaatasid hämmelduses meie poole. Alguses sosistas mu tädi mulle midagi ja üritas mõista anda, et pastakat ja kirjutusplokki pole vist väga mõistlik hetkel käes hoida, justkui ma oleksin laagritäie inimsööjate keskel ilma kavatsuseta pearooga maitsta. Või AA koosolekul vaikselt nurgas istunud, märkmeid teinud ning hiljem irvitavalt väitnud, et olen hoopis karsklane. Siis tuli vanaema pragades minu juurde ja ütles, et "Toomas, mis nalja sa teed. Lõpeta see karneval kohe ära." Ma olin liiga löödud kogu sellest ülekohtust, et ennast normaalse inimese kombel õigustama hakata. Ma hüppasin vanaemale põhimõtteliselt näkku ja hakkasin lollaka ilmega ahvi imiteerima "Huu-haa, huu-haa, ökk, ökk, huu-haa! Karneval? ökk..." ja lõpuks jäid sõnad kurku kinni. Peale natukest aega tuli isagi minu juurde ja ütles, et tal on hirm ja et me peaksime lahkuma. Olin jäägitult nõus.
Ja pärast mõtlesin, et kurat, selline hirm on ikka inimeste ees, kes peavad enesest mõistetavaks rääkida olenditega, keda pole olemas. 21. sajandil! Ae!?
Palahniuk's Non-fiction
"The only thing worse than showing up at LAX ugly is showing up ugly but showing signs that you really tried to look good. You gave it your best effort but this is the best you could do. Your hair's cut and skin's tanned, your teeth are flossed and the hair in your nose is tweezed, but you still look ugly. You're wearing a 100 percent cotton casual knit shirt from the Gap. You gargled. You used eyedrops and deodorant, but you still come off the plane missing a few chromosomes.
That wasn't going to happen to me.
The idea was to make sure nobody thought I was even trying to look good. The idea was to wear clothes I wore every day. To remove any risk of failed hairstyling, I'd shave my head."
Subscribe to:
Posts (Atom)
