kera

Kõige huvitavam ja segadesseajavam asi oli see, et meie Päike, mis oli nüüd suure vahemaa tõttu üsna pisikeseks kuivanud, tiirutas ringiratast ümber musta-oranži-sinisekirju taevalaotuse, umbes 4 sekundilise intervalliga. Päev ei olnud enam päev, sest päike polnud enam päike, vaid nagu postist möödasõitev auto saksa kiirteel, kiirteel, mis on ringiratast.

Ma pidurdasin, tegin ühesuunalises tänavas U-pöörde ja keerasin vasakule. See tagaajamine lõppes sellega, et me jõudsime asfaltteedelt välja preeriasse, kuhugile, mis paistis nagu tuumasõjajärgne Iraak. Siis, nagu appokalüptiline maailma ime, see tõusis - suur põlev kollane kerakuju. Hetkeks muuutusime tagaajajatest tagaaetavateks. Kera suurenes ja terve auto kattus palava masendusega. Hõredad pilved näisid kiunatades selle kuumuse all eemale tõmbuvat. Teine Päike? Mingi meteoriit? Hüsteeriliselt kihutades lõpuks majja katuse alla jõudes vaatasime aknast välja pööraselt ringlevat vana päikest ja pöörasemalt suurenevat uut sulatavat ohtu. Kõik oli vaikne, istusin ema ja õega köögis, pidasime aru, pigem rohkem ootasime. Kõigil mõlkus see mõttes, kõik otsisid mõtetes kõige valutumat alternatuiivi. Keegi ei tahtnud surnuks kõrbeda. Lõpuks, nähes et terve meie tänav oli nii kõrvulukustavalt tühi ja vaikne, nii kollast tolmu ja lainetavat kuumust täis, aru saades, et selle maailma lõpp on paratamatus, muutusime natuke rahulikumaks, või pigem siiski otsustusvõimelistemaks. Vanaema kiirustas trepist alla, nägu allapoole viltu ja õudu täis. Ema osutas rohukapile, mis meil elutoas on, õde võttis sealt tabletikarbi ja soras selles. "Sellest peaks piisama. Sellest piisab küll, jääb ülegi." Ja ta andis kõigile piisavalt suure koguse valuvaigisteid. Mitte valu vaigistamiseks, vaid tuleviku vältimiseks. See peaks olema valutu, jään lihtsalt magama, mõtlesin. Silme ette tuli pilt kõhtu kramplikult kinni hoidvast ja vahtu suust oksendavast endast. Ja siis meenus, et ma olin seda kõike unes näinud, neid maailmalõppe, igasuguseid. Ütlesin ka teistele. Nad ei näinud tähele panevat, vaatasid vaid aknast välja taeva poole. Kõik oli nii kollane ja tühi. Tundus, et universum laguneb koost, kõik poldid ja seibid lendavad tuhinaga oma kohtadest välja, et Maa kõigub kaootiliselt teiste planeetide vahel nagu piljardipall.