Eelmine öö enne magamaminekut oli õhus pesupulbri-seebi lõhna, kuigi ma polnud midagi see päev pesnud. Lõhn oli hea ja puhas.
Unenägu oli järgmine:
Olen Tartus Kalevi tänava majas. Mina oma toas, ema on üleval korrusel koridoris, võtab vastu telefonikõne (telefon see vana üks esimesi traadita suur valge kastikujuline). Ema räägib paar sõna ja siis jääb vait. Lähen uurin, piilun oma toa ukse vahelt välja ja küsin kas kõik on korras. Näen, et ta on tardunud kohale ühte asendisse liikumatult. Telefon pole enam kõrva juures, aga käte asend on selline justkui ikka veel oleks. Küsin 4-5 korda piiludes, "on kõik okei? Uuuu!? Mis viga?" Ei mingit vastust, liigun siis talle ligemale, näen et tal silmis äärmiselt ehmunud pilt (terrified). Ei mingit kontakti temaga jätkuvalt. Lõpuks kui võtan talt kätega kinni, võpatab ta oma transist korra välja ja teeb minuga silmside, ei ütle veel midagi, aga on vähemalt adekvaatne. Toimetan ta "vanaema tuppa" (kus õde tavaliselt ööbib külas viibides, kus vanasti vanaema (ema ema) magas), asetan ta voodile. Voodi on unenäos imelikult kõrge. Küsin selle käigus pidevalt, mis juhtus, mis kõne see oli, kes helistas. Lõpuks läks mu enda mõte vist sellele, et küsida: "Kas see oli surma kõne?". Vastuseks sain, et "Keha vajab tules põlemist" või "Hing vajab tules põlemist", ei mäleta enam kumb. Sain kuidagi aru, et tema ema (juba ammu srunud) oli see, kes oli helistanud ja seda talle telefonis öelnud. Üritan olla hästi mõistlik, rationaalne ja lohutav. Ütlen, et jah, see on kristlik ütlemine (hommikul ärgates mõistsin alles, et ta ema oli ka usklik-kristlane). Ütlen, et olen ise kah surmakõnesid saanud, see pole midagi imelikku. Küsin ka üle, kas see oli tema ema, kes helistas. Ei saa otseseid vastuseid väga, räägin nagu inimesega, kes on näinud-kuulnud sõna otseses mõttes kummitust. Ta on ikka veel šokis, hästi krambis, võtan ta kätevahele sülle ja toimetan vannituppa. Näen, kuidas higistab meeletult, nagu oleks suure pinge all. Selline tunne, et käib mingi sisemine võitlus tal mõttes-hinges. Soovitan tal sooja duši alla minna, et maha rahuneda. Märkan, et ta muutub väga peeneks, riided jäävad kotti (riieteks on tüüpilised helesinised vastuvõturiided). Ta käib vannitoas natuke ringi segases olekus, käes on punane juuksevärv (päriselus hiljuti alles värvis pea punaseks), teeb soojaveeboileri ukse lahti ja vist viskab juuksevärvi seal asuvasse prügikasti. Suur vana tumepunaka rooste värviga veeboiler on päriselus praeguseks uue vastu välja vahetatud ja kappi seal üldsegi pole. Kapp oli nii ehitatud meil, et boileri ülemine osa, kus oli kuum vesi, jäi lahtikäiva ukse varju, mitte-uksest kapiosa varjas lae ära ja boiler justkui jooksis edasi üles poole lõpmatusse pimedusse. Ema on ikka veel süles mul (kannan nagu kannatanut), ja nüüd hakkan tundma, kuidas midagi üleloomulikku on mängus. Tema kokkukuivanud kerge keha hakkab imelikku rada pidi liikuma, jalad ees boileri kapi ülemise osa poole. Saan aru, et pole võimalik, et tema seda teeb ja et mingi kummitus tirib teda jalgadest. Ema ise on vist poolteadvusel, aga ei reageri, silmis on tardunud pilt, nagu ta keha oleks üle võetud. Vehin ühe käega tema jalgade üle, et nähtamatu jõud lahti laseks. Tunnen ise surumist ja võõrast jõudu ruumis. Käsi jääb nagu õhus paksemasse kohta natuke kinni kui läbi selle viibata, mis vihjab, et vaim on seal kuskil. Viin mõttes kokku, et boileri ülemine osa on kuuma-põlemisega seotud, ehk varasem lause et keha vajab tules põlemist. Vehin kätega õhus ja kisan, et kummitus minema läheks. Vaimuga võideldes saan lõpuks vannitoast minema, ema süles, liigun trepist alla. Jõuame all korrusel pimedasse telekatuppa. Märkan taaskord, kuidas ta keha on kokku kuivanud ja riided mitu numbrit suuremad seljas.
Ärkasin üles 8:45 selle peale.
Ma pole õudusunenägusid aastaid näinud, aga see äratas korralikult üles.
Täna kell 8 pidi ema haiglasse minema operatsioonile.
